Üks päev peatoimetaja elus

Kell 7.05 ärkab Ehe Kaldmaa oma Tähe tänava üürikorteris suure lärmi peale. Et Kaldmaad ja tema naabrit eraldab vaid habras sein, kostub üleaedse dušikardina krigin lõikavalt läbi hommikuse vaikelu. Pole just Griegi „Hommikumeeleolu“, aga Kaldmaa ei oskagi nagu enam ilma kriginata elada. Selles on midagi armsat, tema elulaadile omast, justkui peidaks krigin endas nooruspõlve katsumusi ja kaootilisust. Edasi müsli piimaga ja pool avokaadot. Hambapesu, dušš ja niisutav näokreem. Täna ei ole tavaline päev – Kaldmaa täita on Tartu Ülikooli ajakirjandustudengite harjutuslehe peatoimetaja ametikoht.

Tänavad on hommikuselt tühjad, vastupidiselt Kaldmaa ajusagaratele, kus mõtted voorivad edasi-tagasi kui sipelgad Võrumaa metsades. Kas kõik ikka jõuavad õigeks ajaks kohale? Ega keegi täna alt ei vea? Kas iga viie minuti tagant ikka saab lugu valmis? Kaldmaa aina vaagib ja kõnnib. Ta jõuab majesteetlikult pilvisesse taevasse kõrguva tähetorni kõrvale. Koolini on veel paarsada meetrit.

Peatoimetaja tööpäev algab toimetuse koosolekuga. Kaldmaa kõnnib rahutult mööda klassiruumi ringi ja heidab igale noorajakirjanikule sõbraliku, kuid samas terava pilgu. Ta on nõudlik, ehk isegi kergelt range. Talle ei meeldi teadmatus ja määramatus. Kõik peab olema selge ja korrektne nagu Preisi kasarmus. „Kus Richard on?" pärib Kaldmaa murelikult, kui kolleegi toimetuse koosolekul ei näe. Aga õnneks jõuab ta peagi kohale ja tööpäev saab õigeaegselt alata. Kell on 11 hommikul.

Kaldmaa peamine töövahend on loomulikult arvuti. Huvitaval kombel on arvutil sama palju klahve kui on Riigikogus liikmeid – 101. Aga kui palju ilusat ja kurba kounstwerk` i nendega korda saab saata? Kaldmaa teab seda hästi ja nõuab seda ka oma noortelt kolleegidelt.

Peatoimetaja Ehe Kaldmaa tööpostil. Foto: Erakogu

Kaldmaa kirjutab kaks lugu: välisuudise ja refereeringu horoskoobi taskuhäälingust. Peatoimetaja ei peagi tegelikult väga palju kirjutama, tema ülesanne on toimetust juhtida.

Kaldmaa räägib, et peatoimetaja töö juures on suurim väljakutse oma rolli kohusetundlikult ja õiglaselt täita. Ta rõhutab, et kõik noorajakirjanikud on harjutuslehe toimetuses võrdsed. Kui temalt küsida, kus see nii ei ole, toob Kaldmaa näiteks ERRi, kus praktikante ootavad ees mitmed korüfeed Anvar Samostist Andres Kuuseni.

„Nagu kudenud räim," kirjeldab Kaldmaa lõbusalt oma olekut pool tundi enne tööpäeva lõppu. Ta istub tühjaks söödud pitsakarpide juures, meel on rõõmus ja silm särab. On reede.

Kell 16.01 Kaldmaa enam peatoimetaja ei ole. Kahe nädala pärast on keegi teine. Kaldmaa läheb oma üürikorterisse tagasi. Ehk jõuab veel trennigi. Aga kõigepealt tuleb toimetuse ruumid ära koristada. Kui küsida Kaldmaalt, kuidas ta kolleegidega rahule jäi, vastab ta: „Ühe vallandasin ja siis võtsin ta tagasi tööle ka."

Homme äratab teda jälle naabri dušikardina krigin.

Autor: Richard Särk