Sõjalised filmikaadrid vajavad verd ning laipu

Sõjalise dokumentaalfilmi puhul on vaja šokeerivaid kaadreid, sest ilma pisarate, vere ning laipadeta ei ole film mõjuv.

Eesti Rahvusringhäälingu operaator Kristjan Svirgsden on kaks aastat kogunud Ukraina sõjast materjale, et kokku panna dokumentaalfilm. „Hakkasin juba vaikselt nokitsema ja mõtlema ning siis ka ERR-i juhtkond ütles, et võiks teha,” sõnas ta.

Svirgsdeni dokumentaali valmimiseks on tal vaja veel intervjuusid, kuna ta tahab filmi luua kaadritaguse tekstita. „Filmi tegemise plaan tuli alles suve algul. Enamik materjali on filmitud uudise võtmes. Viimased pool aastat olen filminud nii, et saaksin sealt filmi,” rääkis Svirgsden.

Vanasti kaadrites verd ei näidatud ja kõike udutati, Svirgsdeni sõnul on Ukraina sõjaga arusaam muutunud. „Kuidas sa näitad kõiki neid õudusi ilma neid näitamata? Veri, laibad – kõik läheb, sest neid õudusi ei saa edasi anda läbi lillede,” rääkis ta.

Režissöör Jaak Kilmi sõnul valib filmi autor ise, kui räigeks ta tahab kaadritega minna. Ta leidis, et mingil määral kasutatakse ära inimeste valu, pisaraid ja leina. „Samas sa võibolla kasutad teda tõe ja valu kommunikatsiooni mõttes ära. Inimene, kelle valu sa ära kasutad, on justkui selle valu ja probleemi saadik,” sõnas ta.

Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjaniku Anton Aleksejevi sõnul vajab dokumentaalfilmi tegemine kindlat visiooni, millele tema pole rindel käies suutnud veel mõelda. „Kuna sõda on muutlik ja areneb kiiresti ning dokfilm on ikkagi aeganõudev, siis kogu see materjal, näiteks helifailid, ei tohi vananeda,” lausus ta.

Režissöör Kilmi sõnul on sõjalise dokumentaalfilmi puhul kõige olulisem püsida elu ja tervise juures. „Pole mõtet oma elu ohverdada. Filmi tegemine ei ole mingisugune kodumaa kaitsmine, mille puhul öeldakse, et viimse veretilgani,” rääkis ta.

Kristjan Svirgsden leidis, et läbi kaamera on tal kergem õudseid hetki kogeda. „See on lihtsam, kui kohapeal vaadata. Kõige õudsem on ikkagi näha neid lapsi, kelle silmadest saab lugeda, mida nad on läbi elanud,” sõnas ta.

Filmitegijaid aitab sõjapiirkonnas fixer ehk teejuht. Jaak Kilmi sõnul aitab fixer korraldada võtteid, leida inimesi, kes enda lugu jagavad ning hoolitseb turvalisuse eest. „Filmitegija ei pane kuulutusi, ei kõnni mööda tänavaid või põgenikekeskusi ega otsi inimesi. See ongi hea fixer, kes seda teeb,” rääkis ta.

Agneta Pukk