Sõjablogijate allikad on nagu head seenekohad, avalikult neist ei räägita

Teet Kalmuse sõnul on sõjaajakirjanikult allikate kohta küsimine sama, kui küsida seenliselt head seenekohta, ometi on ta nõus natukene teemat avama.

Kalmus ütles, et kasutab oma sõjasissekannete tegemiseks avalikke allikaid. Tema sõnul võiks igaüks sama info üles leida, kui piisavalt otsida. Kuigi Telegramil ja X-il on teiste kanalite ees suur eelis, sest nendel platvormidel puudub tsensuur, kasutab ta siiski oma töös ka teisi sotsiaalmeediakanaleid. “Neil mõlemal [Telegram ja X - M.M.] on see, kui on ikkagi tapmine, siis on tapmine. Teistel platvormidel on väga karmid nõuded sellistele vägivalla asjadele, kus näidatakse sõda kogu tema õuduses,” sõnas Kalmus.

Oma töös kasutab Kalmus pea kõiki suuremaid meediaväljaandeid. Nii Ukraina kui ka suuremaid lääne omasid. Kalmus märkis, et sõjaajakirjandus kui žanr on peamiselt anglosaksi riikide keskne ja seetõttu on ka enamik ajakirjandusväljaandeid, mida tema kasutab, kas USA või Briti, vahest harva ka Saksa päritolu.

Ta tõi esile, et sõjaajakirjanikuks olemine on meeletu töö ning nii öelda tavalisest ajakirjanikust eristab teda see, et ta oskab pidevalt kursis olijana hinnata, kuidas allikate info üldisesse pilti sobitub.

“Paljude asjade puhul ma tajun juba, et see on liiga ilus, et olla tõsi,” sõnas Kalmus. Ta lisas, et internetis keevad inimestel tihti emotsioonid üle, eriti siis, kui midagi kõmulist avaldatakse. Igaüks tahab kohe toimunut jagada, kuid tihti osutuvad sellised asjad hiljem valeks. Kalmuse sõnul on üks kogemuse märk see, et ta ei lähe enam iga erakordse infoga kaasa.

Kalmuse sõnul on sõja infomüras olulised rindelähedased allikad. Tal on välja kujunenud paarkümmend sellist allikat, kellelt ta operatiivset infot saab. Lisaks on headeks allikateks ka vene ohvitserid, kes kirjutavad kas varjunimedega või ka pärisnimedega Telegrami Venemaa armees toimuvast. “Loomulikult tuleb siin olla allikakriitiline, aga kui üldiselt pilt on teada, siis probleeme ei ole,” sõnas Kalmus allikate usaldusväärsuse kohta. Ta lisas, et oluline on panna vene ohvitseride jutt suuremasse konteksti, muidu detailidesse minnes on oht “orki lennata”.

Teine samuti Venemaa algatatud sõja ajal silma paistnud sõjablogija Igor Taro ütles, et kasutab allikatena pigem suuremaid ja pikalt tegutsenud uudisteagentuure. Suvalist Telegrami kanalit Taro enda sõnul ei usalda. “Ütleme, et kui tal on taga mingi üksus või persoon, kes on usaldusväärne pikka aega, siis võib-olla toimiks,” sõnas Taro.

Taro ütles, et internetiallikate usaldusväärsust aitab hinnata kogemus, kui mõnda aega mingit allikat jälgida, saab aru, kas see on hea allikas või mitte.

Taro sõnul on tema jälgitavate allikate hulk ajas vähenenud. Ta hindab alati uute allikate tausta ning usaldab juba oma väljakujunenud allikaid. “Näiteks erusõjaväelased, selle järgi on teada, et inimene teab, mida ta räägib. Sealt edasi siis ikkagi kogemuse pinnalt kinnituse saamine, et tõepoolest see, mida ta on rääkinud, on paika pidanud,” sõnas Taro.