PERSOONIFRAGMENT: ,,See on müüt, et ma kõigile meeldin.'' Teel tööle ÜTI hea haldja Maio Vanikoga

Umbkaudu kaks ja pool aastat tagasi, 18. novembril on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi raamatukoguhoidja Maio Vaniko parajasti teel ühe kolleegi juurde, et talle mõned tööpaberid ära viia. Äsja on avalikuks saanud tõsiasi, et toonane haridus- ja teadusminister Mailis Reps on väärkasutanud ministri hüvesid. Maio astub koridori ning näeb ERR-i kaamerat ja mikrofoniga seisvat Ode-Maria Punamäed, kes intervjueerib ajakirjandussotsioloogia dotsenti Ragne Kõuts-Klemmi. Teda ei ehmata aga kaamera, vaid midagi muud. Et parajasti on aktuaalne koroonaviirus ja maskikohustus, loodab Maio, et tal õnnestub märkamatult kaamera vaateväljast eemalduda ja minna ununeud maskile järele. Aga nii ei lähe. Vaniko satub hetkega tuhandete Eesti inimeste silme alla ja saab ühes sellega tohutuks internetihitiks. «Ode Maria pärast helistas ka, et kuidas ta nüüd enda lemmikraamatukoguhoidjale nii tegi, aga neil ei olnud midagi muud sealt materjalist kasutada.»

Töönädala viimasel päeval,19. mai hommikul astub lillelises kleidis Vaniko Tähe tänavale. Seekord kusagil kaameraid ei ole. «Läksin ennist prügi välja viima ja ikka veidi jahe on veel,» ütleb ta ninaga õhku nuusutades. Vaniko on alustamas oma igapäevast teed tööle. Teele tuleb asuda aga aegsasti, sest Maio sõnul on tema kiirus keskmiselt kolm kilomeetrit tunnis. Teekonna on ta korraldanud selliselt, et kõik asjad saaks tehtud: pearaamatukogus raamatutel järel käidud, aga ka üht-teist hamba alla soetatud.

Sündinud ja kasvanud on Maio Põlvamaal. Tema lapsepõlvekodu asub Himmastes, mis asub kohe Põlva külje all.Oma töömehetee jooksul on Maio jõudnud töötada ka kolhoosis, kus pidi erinevaid põllusaadusi kaaluma. Veel on Maio jõudnud leiba teenida Põlvamaa ajalehes Koit, kus ta töötas korrektorina. «Eksimise hirm oli tollel ajal suurem, sest terve lause tuli ümber tõsta, kui viga sisse sattus,» selgitab ta. Ülikooli raamatukogundust läks ta õppima alguses Viljandisse ja seejärel asus Tartusse juba ajakirjandust tudeerima.

«Oo, hall triibik! Aga tema on võõras kass,» tervitab Maio mööduvat hallitriibulist neljajalgset. «Seal hoovis,» viipab ta selja taha, «on mul kolm tuttavat kassi. Ma ikka käin silmad lahti ringi, sest kui keegi hakkab enda kassi otsima, siis noh, ikka mõtled kaasa, et kus see kass viimati minu meelest olemas veel oli.»

Ajakirjanikku aga Vanikost ei saanudki, sest enda sõnul pole ta eriti julge ning on pigem ebakindel. ,,Ajakirjanik peab olema hakkaja, tal peab olema variant B ja C,’’ räägib Maio ning toob enda plussina välja püüdlikkust. Nooruses soovitas tema neuroloog Vanikol ajakirjanikuks mitte hakata, sest amet on väga pingeline. Ajakirjandustudengid ei ole aga Vaniko sõnul aastatega eriti muutunud, vaid keelte oskamine on lisandunud. Muutunud on aga elutempo. ,,Vanasti oli nii, et tudengid läksid linna peale lihtsalt jalutama lahtiste silmadega, nüüd tuleb see info kuskilt mujalt,’’ ning ta lisab, et sageli ei jaksa enam tudengid ära oodata, mil aeglane Ester end ära laeb, vaid nad ootavad kas niheledes või lippavad omi toimetusi tegema.

Et haiguse tõttu on Maiol keeruline liikuda, peab ta tööle jalutades aeg-ajalt pingi peale maha istuma ja puhkama. Maio on pikalt seisnud selle eest, et Tartus oleks rohkem pinke. Sellest on ta juttu teinud isegi linnapea Urmas Klaasiga, kes kunagi hinge tõmbava Maioga juttu tegi. Vaniko järjekindlus viis sihini, sest ülemöödunud sügisel võttis temaga ühendust TV3-e teleajakirjanik Keili Sükijainen, kelle “Südamesoovi” saade paigaldas Tartu linna abiga Karlova sadama lähistele Maiole pühendatud pingi. Aeg-ajalt käib Vaniko pingi ümbrust hooldamas. Näiteks korjab ta pingi ümbrusest ära konid ja muu prahi.

Tänase töölemineku teekonna üks peatustest on ülikooli raamatukogu, kust Vaniko peab ühe raamatu võtma. Tänane päev on täis üritusi: lõunal kuulab ta akadeemilise ajakirjanduse ettekandeid, õhtul läheb pidutsema ning nädalavahetuse külastab Karlova kodukohvikuid. Maal käis ta juba eelmisel nädalavahetusel ära - siis oli emadepäev.

Autorid: Richard Särk ja Ehe Kaldmaa

Vaniko helistab pingil päikest võttes mõnikord emale enda nuppudega telefoniga. Foto: Ehe Kaldmaa