REPORTAAŽ ⟩ Emajõe vetevood tõid tartlasteni sarviku

Päikeselistel päevadel täituvad Emajõe kaldapealsed kümnete õngitsejate, napsumeeste ja õnnelike lapsevanematega. Siis on mõnus pingi peale või murulapile maha istuda ja külma talve haardest vabanenud ülikoolilinna sooja õhku nuusutada. Kuid justkui mõnes välismaa komöödiafilmis juhtub järsku idülli taustal midagi absurdset. Sedapuhku on tegemist kõrvad pea alla pannud põdraga, kes elutult mööda Emajõge Peipsi poole triivib.

Kell 14.39 prantsatab Tartu Postimehe veebilehe kõige ülemisele reale uudis, et Kaarsilla juures ujub põdrakorjus mööda Emajõge allavoolu. Tartu Ülikooli teise kursuse ajakirjandustudengid ei viivita uudist kuuldes hetkegi ja seavad sammud (autoga) Emajõe poole, et sarvik üles leida ja linti saada.

Mõeldud – tehtud. Kuna Emajõe voolukiirus on umbkaudu neli kilomeetrit tunnis, siis ilmselgelt pole enam mõtet põtra Kaarsilla juurest otsida. Tuleb sõita mõnisada meetrit edasi turuhoone juurde. Kell on kolm päeval.

Põgus vaade Emajõe promenaadilt Dorpati hotelli ja Sadamateatri suunas loodetud kiiret tulemust esialgu ei too. Tuleb allavoolu edasi liikuda, sest ehk on meie metsade suurim imetaja jõudnud Sadamateatri käänaku taha.

Jõe ääres napsutavad mehed ei ole enda sõnul ühtegi ujuvat põtra näinud. Sedasama ütlevad ka kaks härrat, kes üritavad magnetiga midagi jõepõhjast kätte saada. Põder see igal juhul olla ei saa, sest tema magneti külge ei hakkaks. Tekib küsimus, kuidas sai nii suur loom linnarahva pilgu eest märkamatult mööda ulpida.

Põdrajaht Emajõel. Autor/allikas: Richard Särk (operaator) ja Liisa Ehamaa (monteerija)

Uudise autor, Tartu Postimehe ajakirjanik Kristofer Seema ei oska põdra asukoha kohta midagi kosta. Seema sõnul olevat põdravideo nende toimetusele laekunud juba üle tunni tagasi. „Eks see jõevool on ka suhteliselt kiire,“ sõnab Seema.

Mõte, et põder on võib-olla juba Tartu linna piiridest välja triivinud on küll morjendav, kuid otsustame siiski veel õnne proovida ning võtame suuna Karlova sadama poole.

Seal tervitab meid lõbusa olemisega paadimees, töötunke seljas. Ka tema pole ulpivast põdrast midagi kuulnud, kuid helistab siis kolleegile, et maad kuulata. Ja lõpuks saabubki kauaoodatud sõnum: kolleeg olla sarvikut näinud Sadamateatri juures.

Näib, et töötunkes mehele pakub põder sama palju huvi kui meile, sest kui küsime arglikult, et kas saaksime paadiga põdra juurde sõita, vastab ta entusiastliku häälega jaatavalt. Meile jagatakse päästevestid ja peagi jõuab kohale ka töötunkes mehe kolleeg, kes peaks meid koolnud põdrani viima.

Tal on peas sinine soni ja seljas valge t-särk. Tema silmi katavad päikeseprillid ja lõuga habe. „Lähme põtra vaatama või,“ küsib ta sellise häälega, justkui oleksime linnalapsed, kes ei ole kunagi elus lehma näinud ega tea, kust piim tuleb.

Paati astumine on muidugi katsumus omaette, sest see näib iga pisema liigutuse peale ümber minevat. Aga õnneks on paadis istuda siiski hea ja turvaline. Isegi ootamatult hea ja turvaline.

Sogane jõevesi sillerdab päiksekullas. On tuulevaikne ilm ning jõe peal on märgatavalt jahedam kui maismaal. Kuigi pügalaid on oma kakskümmend, siis vette kukkuda ikkagi ei tahaks. Vara veel. Aga seda ohtu ju ei ole, sest paadis istuda on hea ja turvaline.

Põdrakorjust märkab esimesena töötunkes mehe kolleeg. Loom on jõudnud Turusillast mõnisada meetrit allavoolu triivida. Põdrajaht on jõudmas oma kulminatsioonini. „Ilmselt juba päris ammu ära uppunud,“ teatab paadimees, kui on sarvikule pilgu peale visanud.

Kui kuival maal on põder tumepruun, siis hulpiv põder on tõmbunud juba kohati siniseks ja lillaks. Õhus on tunda ebameeldivat lõhna. Sõidame mõned tiirud ümber põdra ja talletame nähtu videolindile. Mis loomale saatuslikuks sai, ei oska paadimees oletada, kuid ta pakub siiski, et midagi pidi põdraga vees juhtuma.

„Tegelikult on see jahimeeste teema siin,“ ütleb paadimees. Ta viitab sellele, et põdrakorjuse peaksid ära koristama jahimehed.

Väike mootorpaat randub uuesti Karlova sadamas. Põdrajaht on selleks korraks lõppenud. Kui tavaliselt peetakse põdrajahti metsas püssidega, siis sedapuhku toimus see vee peal videokaameraga.

Kui kaua põdra merereis jätkub, et ole teada.

Tartu Postimehele ütles Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonna juhataja asetäitja Andres Pool, et linn peab põdrakorjusega tegelema hakkama. „Kuulen sellest hetkel esimest korda. Eks me uurime olukorda ja tegeleme probleemiga. Kuna põder on päris suur loom, siis tema veest välja toomiseks on ilmselt mingit tehnikat ka vaja,“ ütles Pool Tartu Postimehele.

Autorid: Richard Särk, Liisa Ehamaa ja Christina Veinberg