Reportaaž: päev patrullpolitseiniku kingades

Oli järjekordne ülikooli loeng. Mõlema mõtted olid sel päeval hajevil, kuulsime auditooriumi ees rühmatööd esitlevaid kursakaaslaseid, ent vaimselt viibisime eemal. Kord tundis üks, et hing kripeldab ja seejärel teine, et näpud kibelevad midagi tegema. Tunne oli tuttav, sest nii juhtub iga kord, kui käsil pole ühtegi lugu, mis pakuks korraga elevust, adrenaliini ja paneks silmad peas põlema. Vaatasime üksteisele vilksamisi otsa ning saime aru, et mõtleme sarnaselt. “Läheks kuhugi, teeks pulli, vaatame mis saab,” ohkas Liisa Christinale. Sõnakõlksust möödus paar minutit, kuniks meil oli Politsei- ja Piirivalve ametisse kiri saadetud. Kõikidest võimalikest tegevustest unistasime järsku politsei mundrist.

Koolitunnist patrullautosse

Lendlev idee hüpata paariks tunniks patrulli kingadesse ei oleks tõenäoliselt reaalsuseks saanud, kui meile poleks appi tulnud ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala vilistlane Martin Raid, kes töötab alates aprillist Lõuna prefektuuris kommunikatsiooni spetsialistina.

Töötajate parklasse jõudes tervitasid meid kaks patrullpolitseinikut: Beatrice Veske ja Urmas Lepist, kellega käisime kaasas järgnevad kolm tundi. Pärast tutvumist istusime halli Škodasse, võtsime kaamera kahe vahele, surusime mikrofoni kõvasti kätte ning olime valmis küsima kümneid küsimusi, mis juba jub selle lühikese ajaga tekkinud olid. Heitsime veel omavahel nalja, et mis küll saab, kui mõni tuttav meid patrullauto tagaistmel näeb? Esmapilgul võiks ju arvata, et saime hakkama millegi kriminaalsega.

Enne kui saime tööpäevaga alustada, kontrollisid politseinikud üle töö jaoks vajaliku varustuse. Kuna autos kasutatavad aparaadid on üsna tundlikud, ei saa suvel palavaga isegi konditsioneeri tugevalt tööle panna, sest need mõjutavad seadmeid ja kiiruse mõõtmist. Patrullautodes on kasutusel kaasaegsed kiirusemõõdikud, mis saadavad autost välja kindla kiirguse, mis politsei ees või taga sõitvate autode kiiruse tuvastab. Seeläbi on kiiruse mõõtmisel ka eksimisruumi vähem ning ei maksa arvata, et politseiauto möödudes võib jälle gaasipedaali põhja vajutada.

Tuleb tõdeda, et kiiruse mõõtmine toimub üsna märkamatult. Samal ajal kui meie autos vestlesime, saatis Beatrice puldi abil seadmest välja laineid. Ainus, mis andis märku, et seade parasjagu kiirust mõõdab, oli omapärane heli, mis meenutas metallidetektorist tulevat häält. Autos olev seade võimaldab kiirust mõõta kuni 500 meetri raadiuses. Käsimõõdik aga koguni 2,3 kilomeetri kaugusel sõitvatelt autodelt. Üsna pea tabasime ka esimese inimese, kes kiirusepiirangutest ei hoolinud.

Patrullautos oleva vähese ruumi täitis meie varustus. Foto: Liisa Ehamaa

Tabatud seaduserikkujad

“Mis te arvate, mitu kiiruseületajat me ühe vahetuse jooksul tabame,” küsis Urmas meie käest. Ilmselgelt olime liikluse suhtes liiga pessimistlikud, sest meie pakkumine oli kümme. Tegelikkuses menetletakse Urmase sõnul ühe vahetuse jooksul keskmiselt nelja seaduserikkumist. Sama palju rikkumisi mahtus aga juba meie kolme tunnise töövarjupäeva sisse. Siiski tuleb toonitada, et kõiki väiksemaid kiiruseületajaid ei ole alati võimalik menetleda, sest muidu võivad kahe silma vahele jääda suuremad rikkumised.

Politseinikke kõrvalt jälgides, tekkis vägisi tunne nagu eksisteeriks neil kuues meel. Samal ajal kui meie tagaistmel suu ammuli ringi vaatasime ja omavahel maailma asju arutasime, suutsid Urmas ja Beatrice nii muuseas märgata kõiki, kel kippus jalg gaasipedaalil raskeks minema.

Sõidu ajal jagasid politseinikud meiega tarkuseteri ja naljakaid seikasid igapäevatööst. Foto: Liisa Ehamaa.

Ees terendav Soome ja lõpetamata uurimistöö

Esimene raske jalaga sohver jäi meie vaatevälja kohe esimese poole tunni jooksul. Laeva peale kihutanud Soome numbrimärgiga Mercedes tegi vastassuunas möödasõitu kiirusega 137 km/h. Olenemata sellest, et politseiauto ja Mercedese vahele jäi mitu teist sõidukit, tabasid seadmed siiski suure kiiruse kohe ning ohtlikku olukorda märkasid tahavaatepeeglist ka politseinikud. Menetluse käigus sai juht 300-eurose rahatrahvi. Tegelikult läks isegi hästi, sest sama rikkumise eest oleks võinud määrata ka 800-eurose karistuse, sest tegemist oli piirkonnaga, kus möödasõidu tegemine on äärmiselt ohtlik. Kuna autojuhil puudusid eelnevad karistused, pääses ta seekord väiksema summaga. Kui tulevikus peaks ta sooritama sarnase rikkumise, võib ta ilma jääda ka juhiloast.

Lisaks kiirusele võimaldab autodes olev süsteem paari liigutusega kontrollida ka sõidukite ja autojuhtide tausta. Tänu sellele pidasime järgmiseks kinni sõiduauto, millel puudus esmapilgul kehtiv kindlustus. Peale juhiga vestlemist tuli välja, et tegemist on tema surnud isa autoga, millele meesterahvas käis just hetk tagasi Tartus kindlustust vormistamas. Patrullautos olev süsteem kinnitas juhi juttu, mistõttu sooviti talle lihtsalt turvalist liiklemist.

Järgmise kiiruseületaja tabamine käis taas valguskiirusel. Meist möödunud beež BMW arvas ilmselt, et oht on möödas ning kiirendas auto 125 km/h. Saime taaskord kinnitust, et politseinike silmad on kõikjal, sest ainuüksi sekunditega oli patrullauto ümber pööratud, vilkurid peal ning me järgnesime BMW-le. Olime jälle hämmingus, sest me ei saanud isegi aru, kes või mida parasjagu valesti tegi.

Veel põnevamaks läks asi siis, kui BMW seisma jäi ja autost väljus poolpaljas noormees, kelle puhul kahtlustati esmalt ka narkojoovet, sest juhi pulss oli ekstreemselt kõrge. Selleks hetkeks oli Liisa lõug tagaistmel nii lahti vajunud ning Christina pidi talle meelde tuletama, et niiviisi võib veel süda ära jahtuda.

Lähema vestluse ja kontrolli käigus selgus siiski, et noormehe kõrge pulss oli tingitud äsja tarbitud energiajoogist ja hirmust. Tuli välja, et noore autojuhi ema on politseinik ja ta ise soovib samuti abipolitseinikuks saada, mistõttu oli ta mures, et märge karistusregistris purustab ta unistused. Tema õnneks kiiruseületamine abipolitseiniku ametit ei takista. Siinkohal panime tähele, kui mõistlikud ja sõbralikud patrullpolitseinikud tegelikult on. Iga juhtumi puhul uuriti enne karistuse määramist, kas juhil on näiteks lapsi või mõni muu oluline põhjus, mida võiks trahvi määramisel arvesse võtta. Kiirust ületanud noormehe puhul üritas politseinik Urmas teda samuti kergelt naljatleva vestlusega maha rahustada. Näiteks uuris ta, kas palja ülakehaga on mugav sõita, mille peale vastas juht, et tal oli palav. “Pane kuulivest selga, siis hakkab kergelt soe,” ütles ta naljaga. Selle peale paistis ka hirmunud juhi näost kerge muie.

Rasket jalga põhjendas noormees sellega, et tal on vaja ruttu koju jõuda, sest uurimistöö tähtaeg kukub mõne tunni pärast. Linnas oli vaja käia aga seetõttu, et sõber tahtis mängurooli osta. “See mängurool läks nüüd küll natuke kalliks maksma,” viskas Beatrice hiljem autos nalja. Mänguroolile lisaks tuli nüüd tasuda ka üle saja eurone trahv, mille noormees koheselt üle kandis ning seejärel politseinikele autost ka sõbralikult lehvitas.

Värisevate kätega kiirusemõõdikut hoides

Pärast mõnda aega autoga liiklemist tegime peatuse. Ümberringi oli näha vaid metsa ja sirget maanteed, millelt sõidukeid püüdma hakkasime. Astusime Škodast välja, et tee ääres üles filmida mõned katteplaanid. Ei läinud kaua aega, kui autojuhid meile

signaali lasid ning kõigi pilgud kahe tudengi peale kinnitusid. Tegelikult sarnanes meie videokaamera ja statiiv politsei kiirusemõõdikule. “Nüüd pole Waze’is ainult politsei märgitud, vaid ajakirjanikud ka,” naljatlesid politseinikud. Oli huvitav jälgida, kuidas autojuhid järsku väga valvsaks muutusid ning kiirust silmnähtavalt vähendasid. Sellest polnud aga kasu, sest nagu öeldud, käsimõõdik mõõdab kuni 2,3 kilomeetri kaugusele ja autojuhtide tegevus oli registreeritud.

Katteplaanid filmitud, saime ka ise tööpõllule suunduda. Läbi kiiruskaamera silma autosid jälgides ilmusid ekraanile kollased ristid, mis tuli suunata sõiduki peale, et see kiiruse tuvastaks. Esmapilgul lihtsana tundunud tegevus vajas harjumist ning politseinikud pidid meile mitu korda näitama, kuidas seade töötab. Ühel hetkel saime aga asjale pihta ning siis ei pääsenud enam ükski raske jalaga juht. Tunne oli ülev – põnevus ja adrenaliin võtsid meie üle võimust. Käed küll värisesid tükk aega, kuid kui lõpuks mõnele autole pihta saime, ilmus ka politseinike näole suur muie.

Meie kaamera nägi kaugelt välja täpselt samasugune nagu kiiruskaamera. Foto: Christina Veinberg.

Elu parim päev

Kui olime otsapidi uuesti linna piiresse tagasi jõudnud ning mõtlesime, et rohkem üllatusi olla ei saa, leidsime enda eest foori taga seisva autojuhi, kes juba pikemalt aega ennastunustavalt telefoniga rääkis. Refleksist hüüdis isegi Liisa “Võtame maha, jah?!”. Nii see läkski. Kuna Delta keskuse juures oli peatuda keeruline, palusid politseinikud sõnumitahvli abil autojuhil nende järel liikuda Atlantiseni. Pikk telefonikõne läks kiirmenetlusena maksma kõigest 20 eurot. See on isegi politseinike enda sõnul liiga väike summa, sest ei pane inimesi tulevikus roolis telefoni haarates esmalt järele mõtlema.

Lõunaprefektuuri juurde saabudes oli meil mõlemal suu kõrvuni. Kolm tundi möödus linnulennul ja kõrva taha sai pandud nii tarkusi kui ka naljakaid seiku politseinike igapäevast. Seda, kas ajakirjandust jätta suudame, ei tea, kuid politseinikuamet pakub sellele kindla peale konkurentsi. “Helistage, kui saame kasulikud olla,” naljatlesime kommunikatsioonispetsialist Martinile, kes meid tagasi üldparklasse saatis. “See oli meie elu parim päev,” õhkasime mõlemad autosse jõudes ning kadusime uuesti Tartu liiklusesse. Seekord Liisa autos.

Pika aja peale saime ka meie läbi kaamera sihiku autodele pihta. Foto: Liisa Ehamaa.

Vaata ka lühikest videolugu meie töövarjupäevast!

Autorid: Christina Veinberg ja Liisa Ehamaa. Video montaaž: Kätrin Zupsmann.