REPORTAAŽ: Oli laat ja ei olnud ka

Pilvine ilm ei mõjunud raamatulaada populaarsusele hästi. Foto: Erakogu.

Maikuu teise nädala alguseks on Tartu kesklinna ilmunud üle minu pea kõrguv raamatukuju. Sellel lesivad paberplakatid tõotavad põnevat nädalat: kuue päeva jooksul toimuvad Primavera kirjandusfestivali raames Tartus kirjandusviktoriinid, linnaekskursioonid, teatrietendused ja raamatulaat. Mai on tudengile kiire aeg, kuid laadalt otsustan tingimata läbi hüpata - turud oma sigina-sagina ja innukate müüjatega on alati vahvad kohad, ja kui kaubaks on veel raamatud… Teen märkmikusse 12. mai kohale koguni suurtähtedes meeldetuletuse.

Neljapäeva hommikul silmi avades lahustub entusiasm kiiremini, kui igahommikune 3-in-1 kohvipulber mu kiisudega kruusis. Taevas on hall, äsja lehte läinud puud meenutavad miskipärast sügiseseid raagus luudasid ning õrn vihmakardin looritab aknatagust. Ei ole ju üldse laadapäeva tunne! Ohates vean end siiski voodist välja, kuna südametunnistus ei luba kirjandusfestivali täielikult ignoreerida. Raamatulaat tuuakse vaid täna koju - olgu, 20 minutilise jalutuskäigu kaugusele - kätte, pikki hommikuid saan endale tihemini lubada.

Ma naudin kõike, mis välituruga kaasneb: melu, inimsumma, platsile kõndimist ja jalutuskäigu ajal letil ootavale kraamile mõtlemist. Sestap otsustan tavapärase laiskuse minetada ning bussisõidu asemel jalgsi linna liikuda. Mässin salli tihedalt pähe nagu ehtne turumutike, ent hellita laadamelu osas erilisi lootusi. Koerailm ja varajane kellaaeg ei luba suurt rahvamassi oodata, ja ega ma eksigi.

Vaja veel natuke kohendada

Jõuan Raekoja platsile veidi enne 11-t. Tundub, et ka kaupmehed pole minust palju varasemad olnud, kuna telgirivi lettide taga käib usin raamatukastide lahti pakkimine. Teoseid sätitakse võimalikult hõrgutavalt ja pilkupüüdvalt, ikka nii, et uuemad ja tuntumad laua keskel trooniksid. Hinna poolest leidub kaupa nii püksirihma pingutavale tudengile kui jõukamale rahvale. Mõne leti on enda alla võtnud 1-, 3- ja 5-euroste siltidega kastid, milles lesivad vanad ja veidi kulunud moega, kuid armsalt tuttavad raamatud. Lehitsen natuke lapsepõlve vana lemmikut, Astrid Lindgreni “Bullerby lapsi”, ning uudistan siis edasi. Telke on palju ja igal letil seisab silt kirjastus(t)e nimega. Lauad on lookas uutest raamatutest ja kohe telgirivi alguses naeratab mulle vastu Contra, kes uhke isa kombel oma loomingu kõrval seisab.

Plats pole küll inimtühi, kuid suurt sipelgapesa-saginat ma laadal ei tähelda. Kihinat-kahinat-itsitamist-hõikumist aga küll: kohe algab Karlova lasteaia minikontsert, ning pisikesed on Raekoja platsi kaarsilla poolsesse äärde juba koha sisse võtnud. Mõni laps uudistab veel lette, mõni mängib kaaslasega plaksumängu, mõni tammub jalalt-jalale ja võitleb ilmselt lavanärviga.

Mesimummide rühm laulab kevadelaulu. Foto: Erakogu

Väikesed Kaerajaani-meistrid ja cheerleaderitest kasvatajad

Pealtvaatajaid on hõredalt, kuid ilma arvestades pole see ime. “Pilved jonnivad,” nagu üks laps kasvatajale asjatundlikult teatab. Kell lööb täistundi ja järsku sammuvad platsile publikuks veel 4-5 lasteaiarühma, nii et mul on tunne, nagu seisaksin helkurvestide meres. Jõuan kuulda rõõmsat “Emme!”-kilkamist, kui üks ema oma väikesele esinejale kindaid kätte sikutama jookseb, ning siis kostavadki avasõnad. Karlova lasteaia kasvataja teatab, et meile laulavad ja tantsivad Mesimummide, Sõbrapärlite ja Päevapärlite rühma lapsed, ning vihmast platsi täidabki esilgu veidi kõhklev, ent aina tugevamaks ja julgemaks paisuv kevadelaul. Refrääni ajal toetavad lapsed laulu sõnu tantsuliigutustega, kuid minu jaoks on veel kihvtim vaadata kasvatajaid, kes “lava” kõrval vähemalt sama innukalt kaasa tantsivad ning ka publiku plaksutama ja sõrmenipsutama meelitavad.

Muidugi pakub Déjà-vu - tunnet ja nostalgialaksu “Juba linnukesed”, mis tuleb esitusele nii laulu kui tantsuna. Lapsed on korralikult selgeks saanud ka Kaerajaani ja rahvas plaksutab tantsule nii innukalt kaasa, et väikesed tantsijad ei märka lavalt lahkudagi - kasvataja peab neid tükk aega käeviibete ja poolsosistatud hõigetega enda juurde kutsuma. Lisaks tavalistele koorilauludele kõlab kodust kõnelev regilaul. Selle solist on küll kasvataja ning laste hooleks jääb vaid tema järel kordamine, kuid tublidel esinejatel on sõnad ikkagi peas - märkan, et üks eriti innukas heledate patsidega lauljatar liigutab suud ka kasvataja ridade ajal.

Uusi teadmiseid jagatakse heldelt

Kostab kontserdi viimane laul ning helkurvestide meri hakkab tasapisi laiali voolama. Pööran ringi: telkide ees ei ole külastajate arvus märgatavat muutust toimunud, kuid müüjad on nüüd oma kauba kenasti välja sättinud ning jagavad entusiastlikult selgitusi. Jalutan mööda Raudhamba ja Legendi kirjastuste letist, kus punapäine müüjanna hoiab hellalt käes värvilise kaanepildiga raamatut: “...kuna see daam on saanud prantsuse akadeemia auhinna omal ajal, ja tema raamatud on kirjutatud prantsuse keeles, kusjuures akadeemia auhinna sai ta just egiptuse ajaloo detailse tundmise eest…” jutustab ta tähelepanelikule kuulajale raamatu autori elulugu. Ümberringi näen teisigi kaupmehi linnarahvaga naerusuiselt vestlemas ning oma raamatuid pakkumas. “Isegi gümnaasiumid ostavad neid!” kõlab lapse kasvatamise käsiraamatut demonstreeriva müüja enesekindel teade.

Fahrenheit 451º raamatutoa letti uudistati enim. Foto: Erakogu.

Vihmast väljakut soojendavad naeratused

Tundub, et kõige suurem tunglemine - kui umbes kuut inimest just tunglemiseks saab nimetada - käib Fahrenheit 451º raamatutoa leti ümber. See ongi too kolme- ja viieeuroste kastide laud. Ostjaid meelitab ka Pipi Pikksuka nukk, kes lõbusalt raamatute vahel istub ja pilke püüab. “Emme, vaata, Pipi!” kinnitab nuku mõjukust umbes nelja-aastane tüdruk, kes minust kolmerattalisel aeglaselt mööda veereb. Täiesti ebapopulaarne ei näi ükski lett: inimesed, kes end mööda telgirivi jalutama on seadnud, võtavad rahulikult aega, kiikavad igasse telki ja silmitsevad iga väljapanekut.

Hoolimata pilvede jätkuvast jonnist on müüjad lausa sõbralikkuse kehastused ning Contra suul mängib lõbus naeratus: “Sa võid sisse ka kaia, et mis sorti raamat on!” teatab ta seisatanud ja teoseid seirama jäänud möödakäijale. Jätangi potentsiaalse ostja kirjaniku raamatuid lehitsema ning suundun paari väikese helkurvesti sabas peatänavale, et end mõnes kohvikus tassi teega turgutada ja värsked muljed kirja panna. Rahvamassi ei saanud, kära ja suurt saginat ka mitte, aga ühe toreda laadahommiku ja imearmsa kontserdi küll! Ikka vahva, et end voodist välja vedasin!

Autor: Elisabeth Viil