REPORTAAŽ: käisin öösel vabatahtlikuna päästetud toitu jagamas

Päästetud toidu huvilisi oli Turu kapi juurde kogunenud kümmekond. Allikas: Coco Rõõmusaar

Kell on 22.30 ja on neljapäev. Kui enamasti olen sel ajal kursakaaslastega mõnes Tartu öölokaalis, siis seekord ootasin Delta bussipeatuses, et Tartu toidupäästmise eestvedaja Ave Porkon mind peale korjaks.

Õigepea saabuski tumesinise perebuss, mille istmed olid eemaldatud ning asendatud suurte pappkastidega. Autosse istudes tungis ninna söögi, eelkõige puuviljade lõhn. Ave vabandab, et tal pool tundi kauem läks, sest kaubik, kes temani toidupoodidest ülejäänud kauba toimetas, hilines veidi. Ave käib toitu jagamas teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti ning enamasti on tal kaasas ukrainlannast sõbranna, kuid täna proovin mina abikäe ulatada.

Kui kesklinnas asuva turuhoone kapi juurde keerame, siis ei paista esmalt kedagi ootamas. Mainin Avele, et väga vaikne tundub täna. Ave ütleb: “Oota veidi, õige pea ilmuvad nad välja”. Tal oli õigus - nii kui ta autol süüte välja keerab, hakkab igast suunast inimesi kapi poole liikuma.

Ave kaks peamist abilist keskealised Märt ja Tarmo aitavad kaste maha tõsta. Ave sõnul on mehed endale toidujagamise südameasjaks võtnud ning iga kord kui ta kapini jõuab, on mehed ees ootamas. Esmalt tõstame auto pealt maha saiad, leivad, pirukad ja küpsetised. Mina viin kastid kapini ja mehed laovad kindla süsteemi järgi kappi.

Ave sõnul käib ta Turu kapi juures ainult siis, kui tal on palju pagaritooteid, sest nende peale on seal nõudlus. Allikas: Coco Rõõmusaar

Kui pagasiruumist on kõik asjad võetud, avab Ave auto kõrvalukse ning tõstab välja kastitäie valmistoitu. Inimesed kogunevad auto juurde poolkaarde. Ave manitseb ühte prouat, et ta astuks paar sammu kaugemale. Kui hiljem autos selle kohta uurin, selgub, et varasemalt on proua Üllega probleeme olnud.

“Minu jaoks esimene kuldreegel on see, et kaks meetrit vahet,” räägib Ave. “Mul oli selline olukord, et ma hoidsin seda vahet, aga inimene jooksis minu poole ja tõmbas käest, sest tema pole mitte midagi saanud. Ma võtsin tal toidu käest tagasi ja ütlesin, et näita siis oma kotti. Tal oli kott toitu täis ja siis ta ütles, et käi s*tale ja ma läksin närvi ning tõstsin tema peale häält. Õhtul mul oli kodus väga halb tunne. Pärast seda ei käinud ma kaks nädalat Turu kapi juures, et asi sisemiselt rahuneks. Selleks, et ma end hästi tunneksin on vaja seda ruumi.”

Inimesed ootavad poolkaares Ave ümber. “Kes soovib vinegretti?,” küsib Ave toiduhuvilistelt. Ave jälgib, et kõik saaksid võrdselt ning samas ikkagi oma soovide järgi. Autos pärast hiljem mainib Ave, et seda muret toiduga pole, et midagi raisku läheks, sest iga toit, mida ta inimestele pakub, leiab huvilise. Kui kotid on juba toitu täis ja inimesed seavad end vaikselt minekule, siis Ave ütleb: “Mul on ka keefirit”. Tundub, et hapendatud jook on kõigi lemmik, sest peagi on rahvas auto juures tagasi.

Laome kastid autosse ja stardime uue kapi poole. Algselt oli plaan minna ka kõige viimasena avatud Purde kapi juurde, kuid Avel jäi võti maha. Purde kapp erineb teistest selle poolest, et see on loodud koostöös Tartu Üliõpilaskülaga ja mõeldud tudengitele. Ave sõnutsi on kõik teised toidukapid lukustamata, aga Purde kapp vajas võtit seepärast, et tihti pärast kapi täitmist, sõitsid autod kohale ja tegid kapi tühjaks ning tudengitele ei jäänud midagi. Lukustatud süsteemiga pääsevad kapile ligi ühiselamus elavad tudengid oma kiibiga.

Jõudes Aparaaditehase kapi juurde, siis ootab meid ees ainult üks jalgrattaga proua, kes võtab kasti ühes tortidega ja hakkab kapi riiulitele laduma. “Oi kui tore, ma arvasin, et te täna ei tulegi,” ütleb proua. Ave jutu järgi on endiselt emadepäevast torte järel ning pärast tähtpäevi paar nädalat alati täielik tordiuputus.

Ave teeb alati toitu täis laotud kapist pildi, mille postitab Facebooki gruppi Foodsharing Tartu. Allikas: Coco Rõõmusaar

Laon Ave õpetussõnade järgi smuutisse ideaalselt passivad banaanid ühte kasti ning panen kappi. Linnarattaga saabunud keskealine härra rõõmustab, sest tema sõnul pole ta banaane kapis vähemalt pool aastat näinud.

Pärast läbi linna autoga Delta juurde tagasi sõites räägib Ave, kuidas neid toidujääke on meeletult palju ja nad üritavad anda endast parima. Mõned toidupoed ja pagariärid on nendega koostööd alustanud, kuid endiselt on poodidel prügikastid lõpus ning pole nõus toitu annetama. “See on tohutu rakendamata potensiaal,” ütleb Ave.

Ave andis tänutäheks mulle kaasa veidi plekilise meloni ja kohupiimatordi, mille lubasin emale hilinenud emadepäevaks viia. Allikas: Coco Rõõmusaar