Quo vadis, Eesti veebimeedia?

Veebiajakirjanduse hea tava vastu eksivad mitmed Eesti väljaanded. Foto: WildeWood Aethestic Dentistry / Madis Veltman / ERR

Digimeedia portaalis ilmus 27. mail Liisbeth Ratsi lugu veebimeediast, mis kaardistas erinevaid võimalusi, mida veeb ajakirjanikele pakub. Rats nentis, et võimaluste paljusus on veebimeedia suhtes loonud ootuse, et hea ajakirjandus hoiab lugeja tähelepanu ja annab talle kiiresti ning selgelt infot hüpertekstuaalsuse, eri meediumite ja interaktiivsuse abil. Sukeldudes aga kolme Eesti suurima päevakajalise toimetuse veebiväljaande rubriikidesse, selgub, et pea kaks dekaadi veebiajakirjandust Eestis ei ole viinud kaugeltki täiuseni ja "kvaliteetse ajakirjanduseni" veebis on Eesti meedial astuda veel päris mitu sammu.

Eesti veebiajakirjanduse hindamiseks otsustas toimetus võrrelda kolme üleriigilist toimetust – Eesti Päevaleht (EPL), Postimees ja Eesti Rahvusringhäälingu (ERRi) uudisteportaal – ning valis esimesest kahest ühe uudisloo, ühe pikema teemakäsitluse ja ühe arvamusartikli. ERRi portaalist hinnati kahte uudislugu, sest sealne toimetus keskendub just päevakajaliste sündmuste edastamisele.

Eesti Päevaleht teeb teistele silmad ette

Anette Parksepa lugu ebapärlikarpidest on hea näide loost, kus oskusliku pildivaliku ja -allkirjadega on võimalik üles ehitada artikli teksti toetav narratiiv. Kui põhiloos sõnastab ajakirjanik probleemi ja seletab selle teadlaste abiga lahti, siis selle kõrval rullub lugeja silme ees lahti fotolugu, mis annab ettekujutuse sellest, mida ja kuidas teadlased teevad, et ebapärlikarpe päästa. Tegu on oskusliku kompositsiooniga, mis paistab silma oma leidlikkuse poolest.

Tuuli Jõesaar kirjutas EPLis pikemalt sellest, kuidas aastatega on kasvanud nende surijate arv, kes on lahkumise hetkel üksinda ning kelle surnukeha leitakse pahatihti päevi hiljem. Lugu ehib uhke animatsioon – liikuv pilt haarab lugeja tähelepanu, hea leid on ka emotsionaalne pealkiri, mis sobib pildiga, kandes ka pildi allkirja rolli. Lugu ennast liigendavad mitmed alapealkirjad, kõrvalloonupud ja tsitaadid, mis teevad artikli hästi jälgitavaks.

Liikuv pilt hoiab lugeja tähelepanu. Foto: kuvatõmmis

Lõppeva nädala neljapäeval avaldas EPL Mari Speeki arvamusartikli haridusvaldkonna kärbete kohta. Kui Jõesaare loo puhul kasutati liikuvat animatsiooni loo päises, siis nüüd on seda tehtud arvamusrubriigi menüüs. Samuti on loos kasutatud alapealkirju, et lugejat artikli jälgimisel aidata ning tema tähelepanu hoida.

Tegu on oskusliku kompositsiooniga, mis paistab silma oma leidlikkuse poolest.

Kuigi Eesti Päevaleht on oma lugude liigendamisel eeskujulik, esineb nende artiklites siiski puudujääke. Mitte üheski käsitletud artiklis ei kasutatud interaktiivseid võimalusi, et lugejat teemaga siduda. Samuti jäid kasutamata erinevad meediumid nagu graafikud, joonised, videod ja helifailid. Paraku ei olnud üheksi artiklis ka hüpertekstuaalsusest märkigi, mis oleks aidanud luua lugudeülese terviku.

Postimehe üks meetilk tõrvapotis

Kui Eesti Päevaleht näitas, kuidas ehitada uudislugu üles nii, et ta oleks köitev ja mitmetahuline, siis jookseb Postimees selles vallas suure hooga lati alt läbi. Vaadates Loora-Elisabet Lompi uudislugu, siis on selge, et seda tehes pole arvestatud veebimeediumi eripäradega. Loost puuduvad täielikult interaktiivsus ja hüpertekstuaalsus, artiklit pole liigendatud ning teksti juurde on pakutud vaid üks pilt, mis on selgelt liiga vähe. Artikli päästab see, et ta on küllaltki lühike, kuid tõsiasi on, et tegu pole veebimeedia mõistes hea uudisega.

Tegu on paberlehte mõeldud artikliga, mis laiema leviku huvides muutmata kujul veebi tõsteti.

Paraku jätkab Feliks Unduski arvamusartikkel suures osas Lompi uudise malli. Olgugi et artikli algusesse on lisatud täpploend loo tähtsamatest punktidest ning liigendamiseks on kasutatud alapealkirju, ei ole siingi märkigi ei interaktiivsusest ega hüpertekstuaalsusest, mistõttu tundub, et tegu on paberlehte mõeldud artikliga, mis laiema leviku huvides muutmata kujul veebi tõsteti.

Õnneks on Postimehe Nädala rubriigis aga lugu, mis tõestab, et ka see toimetus on võimeline tegema kesisest paremat veebiajakirjandust. Idufirmasid käsitlevas loos on kasutatud tüüpilised võtted, et lugeja tähelepanu hoida – lugu algab selle kesksete sõnumite loendiga, artikli sisse on põimitud kõrvalloo nupukesed ja kirjutist on liigendatud mitmete piltide, tsitaatide ja alapealkirjadega. Lisaks on loos kaks statistikakasti, mis meenutavad spordiajakirjandusest pärit rubriiki "Lugu numbrites". See on võte, mis on vaadeldud lugudest esindatud vaid siin ning mõjub värske ja paeluvana. Paraku ei ole see piisav, et Postimehe veebimeediumi kasutust tervikuna rehabiliteerida.

Arvudega loo jutustamiseks on mitmeid võimalusi. Foto: kuvatõmmis

ERR eirab veebi eripära

Kui nii EPLi kui ka Postimehe puhul olid pikemad teemakäsitlused need, mis eeskujulikeimalt veebi võimalusi ära kasutasid, siis ERRis pole taolised mahukad eritlused tavalised. See annab tunda, sest ERRi toimetus näib pea täiesti unustavat, et veebis on oluline artikli teksti muude elementidega põimida.

Päeva tähtsaimat kultuuriuudist illustreerib kehva resolutsiooniga kuvatõmmis. Foto: kuvatõmmis

Nii Eesti Valgevene suunalisi sanktsioone kui ka Lavaka uue juhi visiooni kajastava uudise puhul puudub igasugune liigendus. Mõlema uudise päises on teemakohane pilt, lisaks on esimese uudise viimasesse lõiku mahutatud üks hüperlink, kuid atraktiivsest veebiajakirjandusest ei saa nende artiklite puhul rääkida.

ERRi toimetus näib pea täiesti unustavat, et veebis on oluline artikli teksti muude elementidega põimida.

Palju ei paku iseloomututele uudistele vaheldust ka Raimond Kaljulaidi arvamusartikkel, mis lisaks ühele pildile ja hüperlingile on kasutanud tsitaadi võimalust. Läbivalt puuduvad erinevad meediumid, ei ole jälgegi interaktiivsusest ja hüpertekstuaalsus on vaevumärgatav. Taoline veebimeedia kasutus paneb pead vangutama ja on kahetsusväärne, et Eesti Rahvusringhääling veebi võimalusi ei kasuta.

Näib, et vaid kaks dekaadi on Eesti väljaannete veebitoimetuste vahele löönud suured käärid. Selge on, et tuleviku eesmärk peab olema lugejasõbralikum veebimeedia. Jääb vaid küsimus, kas kõik toimetused on huvitatud veebiajakirjanduse arendamisest või säilib Eesti meediamaastikul edaspidigi toimetusi, kelle jaoks veeb on vaid sõna kiire levitaja.