INTERVJUU ⟩ Mari-Liis Jakobson: hakkamegi nägema parlamentaarse kultuuri järk-järgulist muutumist

Foto: Piret Räni

Tallinna Ülikooli poliitikasotsioloogia dotsent Mari-Liis Jakobson rääkis Tartu Ülikooli ajakirjandustudengile antud intervjuus, et tulevikus võib obstruktsiooni kui poliitika tegemise tööriista kohata Eesti valitsemiskultuuris üha rohkem.

Enne, kui läheme süvitsi praegu Eesti poliitikas toimuva juurde, siis öelge lühidalt, milline on teie üldine hinnang Eesti poliitilisele kultuurile?

Poliitilist kultuuri saab erinevalt käsitleda. Uuringud näitavad, et Eesti poliitilist kultuuri võib iseloomustada kui üsna egalitaarset. Meil ei ole väga suurt võimudistantsi ja me ei pea eliiti või näiteks mingeid poliitilisi tippjuhte endast väga palju paremaks või olulisemaks. Veel võiks siinse poliitilise kultuuri mõistmiseks lisada, et Eesti ühiskonda iseloomustavad feminiinsed väärtused ehk inimesed eelistavad pigem kokkuleplusele suunatud lahendusi, mitte sellist tugevate liidrite domineerimist ja vastandumist.

Haaran siin kohe sõnasabast kinni – teie sõnul ilmestavad Eesti ühiskonda kokkuleplusele suunatud lahedused. Täna oleme jõudnud olukorda, kus riigikogus võimuliit ja opositsioon kokkuleppele aga ei saanud ning opositsioonierakonnad alustasid obstruktsiooni. Mida säärane parlamendi töö seiskumine demokraatliku riigi kontekstis tähendab?

No see, et meil on sellised väärtused, nagu ma ennist nimetasin, tähendab, et me paneme iseäranis hästi tähele sündmusi, kui keegi hakkab riigikogus rusikatega trampima või häälekalt vastanduma. Siis on kindel, et sellise käitumisega saab väga suurt tähelepanu. Samas tuleb silmas pidada, et mõne üksiku inimese ülalpidamine riigikogu saalis kohe siinset parlamentaarset kultuuri ei muuda. Poliitiline kultuur on pigem ikka erinevate väärtuste kogum ja need muutuvad ühiskonnas hästi aeglaselt.

Kas ma saan siis õigesti aru, et praegu toimunud obstruktsioonil üldpildis Eesti valitsemiskultuurile suurt mõju pole?

No obstruktsioon on siiski parlamentaarse poliitika tööriist. Kui sa oled opositsioonis, siis tavaliselt saad teha kõva häält, aga ei saa väga palju sisuliselt eelnõudesse panustada ehk võimuliit ei võta enamasti opositsiooni soove poliitika kujundamisel arvesse. Ja see viibki selleni, et tegelikult pole opositsioonis midagi muud teha, kui lihtsalt oma vastuseisu väljendada.

Samas saab öelda, et obstruktsioon on viimastel aastatel muutunud palju sagedasemaks. Parlamenditöö seiskamine või selle üritamine ei ole enam ainult viimase võimaluse abinõu. See on juba üsna standardne asi, mida kasutatakse sageli. Miks seda kasutatakse? Et tähelepanu saada.

Nüüd pöördus opositsioon riigikogus toimunu tõttu riigikohtusse. Õiguskantsler Ülle Madise hinnangul ei saa kujunenud olukorda pidada veel demokraatia ega riigikogu kriisiks. Milline on aga teie kui poliitikateadlase hinnang – on meie demokraatlik valitsemiskultuur kriisi lävel?

No ma arvan, et tegelikult muudab praeguse olukorra riigikogus pretsedendituks see, et sõnavõttude pidamine lõpetati hääletusega ära. Varasemalt pole obstruktsiooni koalitsiooni poolt jõuga ära lõpetatud ja see on ka ju põhjus, miks opositsioon kohtusse pöördus. Ma arvan, et kohtusse pöördumises iseenesest ei ole midagi ohtlikku või põhiseadusvastast, see on normaalne. Selleks meil ongi võimude lahusus ja kohtult saab alati küsida, kas kõik toimib nagu vaja. Mind muudab natuke murelikuks hoopis see, kui obstruktsiooni püütakse jõumeetoditega lõpetada. Seda on nüüdseks tehtud ja tulevikuks on meil pretsedent olemas. Ükskõik, mis valitsus võib obstruktsiooni jõuga mahasurumist mis tahes juhul kasutada.

Mida oleks koalitsioon saanud paremini teha, et opositsiooni pöördumine riigikohtusse ära hoida?

Koalitsioon oleks lihtsalt võinud kannatlikult oodata, kuni see obstruktsioon lõpule jõuab. Tõenäoliselt ei olekski vastuseis väga palju pikemalt kestnud, sest arvata võib, et kuudeks ei seiska parlamendi tööd keegi, sest siis ei saa enam sellise käitumisega tähelepanu. Võimul olevad erakonnad oleks lihtsalt võinud kauem oodata, enne kui obstruktsioon jõuga maha suruti.

Enne ütlesite, et obstruktsiooni kohtame Eesti poliitikas üha sagedamini. Kuhu see Eesti poliitikat pikemas perspektiivis viia võib?

Ma ei tea, kas obstruktsioon kuhugi väga edasi viia saab. Selles mõttes on see justkui tööriist ja arvan, et hakkamegi nägema parlamentaarset poliitikat sellises vormis rohkem. Ideaalis võiksid obstruktsioonid viia selleni, et ajakirjandus tunneb rohkem huvi opositsiooni sisulise töö vastu, et ka neil oleks võimalik aktiivselt ja tulemuslikult esineda muudel areenidel, mitte et meedia tähelepanu saadakse vaid riigikogu töö seiskamisega. Aga kui obstruktsiooni lahendada nõnda, et lihtsalt istuda läbi või lausa jõuga maha suruda, nagu tegi koalitsioon, siis ei liigu me kindlasti Eesti parlamentaarse kultuuri konsensuslikumaks muutumise poole.

Kas nõnda jätkudes peaksime olema mures Eesti poliitilise kultuuri pärast või on aeg-ajalt riigikogus toimuvad protestid pigem loomulik valitsemise osa?

Praegu on seda raske öelda, tagantjärele tarkus töötab kindlasti paremini. Ma kipun arvama, et hakkamegi nägema parlamentaarse kultuuri järk-järgulist muutumist. Kindlasti ei toimu valitsemiskultuuris suurt murrangut või pööret, aga võib arvata, et poliitika tegemise viis muutub veelgi majoritaarsemaks. Kuna koalitsiooni-opositsiooni suhted vastanduvad üha tugevamalt, siis põhjamaise konsensuspoliitika suunal me kahjuks ei liigu.