LUULETAJA ANKEET: Kristina Ruder

Järgmisel nädalal esitavad kümme Tartu luuletajat oma loomingut luulevõistluse Tarslämm finaalis, mille võitja liigub edasi üle-Eestilisele luulevõistlusele. Ankeedi täitis üks finalistidest, Kristina Ruder.

Mis on luuleraamat, mida ikka ja jälle haarad?

Neid on mitu. Kõige tihedamini haaran kolme andeka Eesti naisluuletajate raamatuid: Betti

Alveri valitud luuletuste kogu „Välgusähvatus allikal“, Doris Kareva luuleraamat „Suik ja

sillerdus“ ja Kristiina Ehini luuleraamat „Aga armastusel on metsalinnu süda“ sobib mulle.

Mis sind luule juures enim paelub?

Minu jaoks on luule nagulabürint või ristsõna. See on lahendus millelegi, mis on sinust alguse

saanud, kuid kohe sa ei mõista seda. Oled segaduses ja teadmatuses ehk omailma vaimuvaluski, kust hakkad läbi sõnade tasapisi minema. Samm sammu haaval jõuad hämarusse, märkad valguse kiirt ja usud, et kohe-kohe saad paremini hingata, tunda päikese lõhna ja naeratada. Kõike seda läbi luule kirjutamise kuni valguseni, kuni kohalejõudmiseni. See on omamoodi adrenaliin ja erutustunne. Luule aitab ületada teised emotsioonid, mida sel hetkel ei suuda teisiti valitseda.

Millal kirjutasid esimese luuletuse?

Mäletan, et olen kogu aeg kirjutanud. Millal oli see esimene kord, seda ei tea. Olin päeviku

kirjutaja tüüp, kuid see ei olnud päevade kirjeldus tavakirjas, vaid luulevormis.

Millistel eluhetkedel kirjutad kõige rohkem?

Kui soovin iseenda eest põgeneda. Luule on mu teraapia, nii selle lugemine kui ka kirjutamine. Tegelikult kirjutan erinevatel aegadel. Kirjutan iga päev, vahel mitu korda päevas. See on minu magustoit, mis tekitab mõttelaine omailmas, paneb tööle eluvaimu fantaasia ja nõuab randa jõudmist läbi tuulte ja tormide, et tunda ennast elusana.

Millest inspiratsiooni ammutad?

Inimestest enda ümber, ühiskonna kriitilistest appikarjetest, loodusest, valust, katkistest

elumustritest, tärkavatest rohututtidest, avanenud kasepungadest, surmast, sünnist, päikesest, soojusest ja nii edasi.

Kumb rohkem meeldib – riim või vabavärss?

Mõlemad on head, aga riim toetab mind paremini. Riim on raam või reeglite kogum, mida ma vajan. Riim on distsiplineeritud, desinfitseeritud plaaster haavale. Kui kirjutan riimis, siis panen nagu puslet kokku. See haarab mind rohkem, nõuab enesearengut ja paneb mind naeratama. Vabavärss paneb ka naeratama, kuid raamideta luuleomailmas vajan väliseid luuleraame ehk

riime kuidagi enam.

Mis on sinu lemmik enda kirjutatud luuletus?

Kus sa oled?

Su pilgus ei ole naeru,

su sõnades raksatab jää.

Sind tunnen ära ma vaevu.

Kuhu kadunud sinus see hää

kehakeel,

mis kutsus kallistama,

kaasakiskuvalt tegutsema,

ja lõbus meel,

mis pani meid riskima, naerma,

andes julgust uut avastada?

Kus sa oled?

Kuhu kadus su mõtteheldus?

Kuhu kadus su tahe,

sõna mahe,

sind kaunistav, hullutav julgus?

Näen üksindust, ebakindlust

kõndimas tubade vahel.

Näen juustes kõikuvat kurbust

ja silmades valurahet.

Kus sa oled?

Kuidas tagasi päikesesse

sind aidata saan?

/Kristina Ruder/

Kui sa peaksid iseloomustama kolme sõnaga, mida sinult saab oodata Tarslämmi finaalis?

Olen väikese valiku ees, kas ninanipsu luule, ühiskonna valupunktid või tuua lavale omailma

ehedus.

Millest sa unistad luuletajana?

Ma unistan sellest, et minu kirjutatud read mõjuvad lugejale. Unistan, et minu read äratavad

elule, tegudele, naeratusele. Ma unistan, et loodud read kisuvad kaasa mõtlema, arutlema

nende üle, neid tõlgendama. Unistan, et minu luule mõjub natuke teraapiliselt ja seltskondlikult kaasahaaravalt. Unistan, et minu kirjutatu motiveerib ja inspireerib kedagi märkama nii endas kui ka teistes midagi positiivset ning annab jõudu tegutsemiseks.

Fotol on luuletaja Kristina Ruder.

Foto autor on Kätlin Liidemaa.