Liikumispuudega inimestele puudub ligipääs Tartu avalikesse varjumiskohtadesse

Pea kõik Tartu linna avalikud varjumiskohad on liikumispuudega inimestele ligipääsmatud, sest linn ja päästeamet loodavad ohu korral teiste inimeste abile.

Möödunud aasta juunis hakati Tartus märgistama avalikke varjumiskohti, mis pakuksid linlastele ohu korral ajutist kaitset. Tartus on 18 avaliku varjumiskoha. Nende seas on mõned Tartu linna koolid ja avalikud asutused, näiteks Tartu linnaraamatukogu ja endine Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja.

Praegu on avalikeks varjumiskohtadeks märgistatud hooned, kus puuduvad kaldteed, liftid ja muu vajalik, et hoonesse pääseks sisse ka liikumispuudega inimene.

Liikumispuudega inimeste ühenduse MTÜ Händikäpi juhatuse liikme Ülle Valvari sõnul on solvav, et märgistamisel ei arvestatud liikumispuudega inimestega. „See ei ole mitte probleem, vaid lubamatus,“ ütles ta. Valvar rääkis, et Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi peavad avalikult kasutatavad hooned olema ligipääsetavad eranditult kõigile. „Ohu korral on mõeldamatu, et keegi ei saa varjumiskohta, sest ei pääse isegi hoonesse sisse,“ ütles ta.

Tartu abilinnapea Raimond Tamm ütles, et Ukraina sõja tõttu pidid kohalikud omavalitsused kiiresti reageerima ning leidma sobivad kohad linlaste ajutiseks kaitseks. Tema sõnul on praegu esmajärgus see, et igas varjumiskohas oleks kõik vajalik, näiteks tulekustutid. „Detailsemad küsimused, näiteks kas kõik kohad on ligipääsetavad, lahendame järk-järgult,“ ütles Tamm. Siiski lausus ta, et avalikud kohad peavad olema ligipääsetavad kõigile, hoolimata sellest, kas tegemist on kriisiolukorraga või mitte.

Tartu linna kriisikoordinaator Evelin Uibokand sõnas, et suur osa avalikest varjumiskohtadest asuvad õppehoonete keldrites ning ainsad ligipääsetavad varjumiskohad on Püssirohukeldris ja Tartu Ülikooli Delta õppehoone maa-aluses parklas. „Varjumiskohti oli vaja leida kiiresti ja linnal polnud pakkuda piisavalt ruume, mis oleksid sobivad ka liikumispuudega inimestele,“ ütles ta.

Uibokand ütles, et ekstreemolukordades, kus tuleb kiiresti varjuda, peab iga kodanik teisi aitama. „Keegi ei tohi jääda varjumiskoha ukse taha ühe trepi pärast,“ lausus ta. Lisaks sõnas Uibokand, et kuna hoone, milles varjumispaik asub, võib saada kahjustusi, ei pruugi kaldteest lõpuks abi olla.

Päästeameti varjumiskohtade nõunik Maarja-Liis Laprik rääkis samuti, et liikumispuudega isik peaks jõudma varjumiskohta ise, kaaskodanike või operatiivtöötajate abil. „Kindlasti ei ole mõistlik minna rünnaku ajal tänavale varjumiskohta otsima,“ lausus ta.

MTÜ Händikäpi juhatuse liikme Ülle Valvari sõnul ei tasu alati teiste abile lootma jääda, sest kriisiolukordades võivad inimesed ettearvamatult käituda. Ta rääkis, et abivajajat süles trepist alla kandmine eeldab palju jõudu, kuid võib olla ohtlik. „Kui abistaja libastub trepil, kukub nii abi vajaja kui andja, mis võib mõlema inimese jaoks halvasti lõppeda,“ lausus Valvar.

Maria-Johanna Vompa