21-aastane Säde Vaher on mittebinaarne inimene – justnimelt inimene, sest enda sõnul ei samastu ta kummagi sooga. Küll aga pole ta inimrassi kuulumises alati niivõrd kindel olnud.
“Ma ei ole naine, aga ma ei ole ka mees,” alustab Säde meie vestlust. Samal ajal, kui minu ninna tungib tema värske, justkui sirelipõõsast tehtud parfüüm, selgitab noor, mida mittebinaarsus temale tähendab. “Ma saan tunda ennast täiesti vabalt, miks peaksin selleks ennast meheks või naiseks nimetama?” naerab ta.
Ka oma seksuaalsusele pole ta silti pannud. Säde armastab kõiki, olenemata nende soost. Ta ütleb reipalt, et mida rohkem armastada oskad, seda uhkem.
Diskussioon abieluvõrdsuse kehtestamise teemal Sädel nii vabalt oma seksuaalsusesse suhtuda aga ei lase. Ta tõdeb, et samasoolisi paare halvustavad arvamusartiklid ja suurem meediakajastus on kogukonnale negatiivset tähelepanu tõmmanud. “Ma tahan, et inimesed mõistaksid, et see, keda mina armastan, ei võta neilt ühtegi õigust ära,” lausub noor.
Ühe eneseväljendusviisina armastab Säde enda stiiliga katsetamist. Allikas: erakogu
Säde on oma nahalgi soovimatut tähelepanu kogenud, olgu see tänaval möödujate võõrastavate pilkude või tööl kuuldud pilkavate märkuste kujul. “Eks see haiget teeb ikka, aga tean, et teised mind muuta ei saa,” ütleb ta.
Meie arutelu kisub küll tõsiseks, kuid Säde nägu lööb uuesti särama, kui temast möödub kutsikas. “Näe, homoseksuaalid võivad argielust ka rõõmu tunda ja ei karju alati,” naljatab ta. Säde sõnul panebki tihti võõraid imestama see, kui palju rõõmu pakuvad talle pisikesed hetked. “Abieluvõrdsus on tore ikka, aga ma ei pea sellel teemal kogu aeg karjuma,” ütleb ta.
“Näe, homoseksuaalid võivad argielust ka rõõmu tunda ja ei karju alati.”
Elurõõm pole noort aga terve elu saatnud. “Põhikoolis arvasin, et mul on midagi viga,” meenutas ta. Mure sellepärast, kas inimesed teda aktsepteerivad, tekitas depressiivseid mõtteid ja ärevust.
Säde on pärit Võrumaalt, Orava lähistelt. Meie kohtumisele musta värvi riietes tulnud noor leinab enda sõnul versiooni endast, kes maal eksisteeris. Vangistatud, masenduses ja kartlik tema. “Ma ei julgenud üldse selline välja näha nagu praegu,” tõdeb ta. “Püüdsin lihtsalt teistele ja endale tõestada, et olen naine.” Enda tunnete ja identiteedi varjamine aitas Sädel küll kiusamisest pääseda, kuid õnnelikuks see teda ei teinud. Ta võrdleb emotsiooni sohi teel võiduga, kui süümepiinad takistavad rõõmujoovastuse tekkimist. “Süümekad olid ikka enda ees,” täpsustas Säde.
Säde kolis Tartusse 16-aastasena, mil tutvus esimest korda kohalikku LGBT+ kogukonda kuuluvate inimestega. Allikas: erakogu
Mis aitas noorel süümekatest vabaneda ja ennast väljendada? “Kolisin Tartusse,” vastab ta kiirelt. Säde põsed löövad õhetama, kui ta räägib Tartus kogetud emotsioonidest ja inimestest, kellega ülikoolilinnas tutvunud on. “Nad saavad aru, et ma olen Säde, lihtsalt Säde, ja armastavad mind Sädena,” ütleb ta muiates.
Tartus naudib Säde töötamist, pidutsemist ja maalimist. Enda sõnul on ta lihtsalt üks 21-aastane inimene, kes armastab elada. “Ma loodan, et kui abieluvõrdsus vastu võetakse, saavad kõik aru, et me soovime lihtsalt elu veel natuke rohkem nautida ja abielluda sellega, keda armastame,” ütleb ta. “Nii nagu teisedki inimesed,” lisab ta täpsustuseks.
Autor: Gretel Juhansoo