Õpetaja klassi ees. Autor/allikas: Unsplash.com
Nii kaua kuni seadust ei muudeta, peavad õpetajat laste eest kaitsma politsei, lapsevanemad ja sotsiaaltöötajad.
Meie riigi ennetustegevus on viinud selleni, et õpilased teevad koolis, mis tahavad: segavad teiste õpilaste õppimist ja õpetajate õpetamist, puuduvad tundidest ja seavad ohtu teiste turvalisuse, kuid õpetaja ja kooli käed on lühikesed ning abi kusagilt ei saa. Ette on tulnud olukordi, kus õpilased on õpetaja viimse piirini viinud ning viimane on enesevalitsuse kaotanud. Kuigi kiusu on põhjustanud õpilane, jääb süüdi ikka õpetaja.
Mida teeb õpetaja, kui õpilane pidevalt terroriseerib?
Õpetajatel ei ole mitte midagi enda kaitseks teha. Muidugi saab abi küsida kooli juhtkonnalt ja politseist, kuid tihti jääb õigus õpilasele. Miks? Sest tegu on alaealistega, tihti ka alla 14- aastasega, kellele ei tee politsei mitte midagi peale selgitustöö. Sealt tuleb ka karistamatuse tunne - te ei saa mulle mitte midagi teha.
Sellel nädalal avaldas Postimees uudise koos videoga koolist, kus õpetaja läks õpilasele füüsiliselt kallale. Väidetavalt oli õpilane õpetajat terroriseerinud juba mitu kuud ning lõpuks õpetajal kannatus katkes. Selle loo puhul saab kannatada kõige rohkem õpetaja, kuna tema nimi toodi avalikkuse ette. Õpilane on lõpuks nagu kannataja rollis ning lapsevanemal on õigus teha veel avaldus politseisse. Õpetaja võidakse lahti lasta ning võib ka juhtuda, et ta ei leia endale uut töökohta.
Lapsevanemad õigustavad oma last
Lapsed ja lapsevanemad on õpetajate töö suhtes väga nõudlikud, tihti süüdistavad vanemad õpetajaid ning õigustavad oma lapsi. Selline olukord võib tekkida kui vanemad on ka ise kunagi samasugused olnud ning nende meelest on õpetajale vastuhakkamine ja kiusamine normaalne. Sageli lahkuvad õpetajad ise koolist, sest arvavad, et ei pea ennast pidevalt mõnitada laskma. Ja siis me imestame, miks noored ei taha õpetajaks hakata.
Kes siis õpetajaid aitama peaks?
Rohkem tuge peavad õpetajatele pakkuma koolid. Kui õpetaja tunneb, et ta on üksi jäetud, siis see on väga suur stressiallikas. Kuid ka kooli mõjutusvahendid on väga piiratud: kutsuda õpilane koos vanemaga ümarlauale, õppenõukogu või hoolekogu koosolekule. Muidugi saab anda välja direktori käskkirjalise noomituse või eemaldada mingiks ajaks õppetööst, teatud juhtudel jätta klassikursust kordama, see on aga ka kõik. Käskkirjad ja õppetööst eemaldamine tavaliselt mõju ei avalda.
Koolidele on samuti tuge vaja, kuid seda ei paku ei politsei ega kohalik omavalitsus. Politsei reageerib vaid siis, kui esitatakse avaldus, aga piirdub sageli vaid vestlusega. Alati on õpilase sõna õpetaja vastu nagu suurem tõde. Kohalik omavalitsus korraldab heal juhul mõne ümarlaua või kutsub lapsevanema koos lapsega välja. Ja siis? Mingeid sanktsioone ei järgne. Sageli ootab KOV, et laps saaks 17-aastaseks ja siis probleem kaob.
Sotsiaalkindlustusamet pakub taastava õiguse teenust: kumbki osapool kohtub eraldi nõustajatega ja siis, kui mõlemad osapooled nõus on, toimub ühine lepituskohtumine. Olen rääkinud õpetajaga, kes on kahel korral selle protsessi läbi teinud, kohtunud üksi nõustajatega, kuid teine osapool, õpilane ja vanem, ei ole soovinud kohtuda ning teema on jäänud lõpetamata ja midagi paremaks selle tõttu koolis ei läinud, see tähendab, et õpilased enda käitumist ei muutnud. Tekib küsimus, et milleks on olemas lepituskohtumised, kui üks osapool nendele ilmuma ei pea.
Milline oleks lahendus?
Selleks, et õpilastel karistamatuse tunne kaoks, tuleb muuta seadusi. Politsei ja kohalik omavalitsus peaksid tegutsema jõulisemalt probleemsete laste ja peredega. Lapsevanematel peaks olema suurem vastutus enda lapse tegude eest. Jõulisemalt võiks tegeleda õpilase kinnisesse kooli saatmisega. Kui lapsevanem ei saa oma lapse kasvatamisega hakkama, on tegemist abivajava lapsega ja see on juba ühiskonna probleem. Niisugustelt lapsevanematelt tuleks ära võtta lapse hooldusõigus ning omavalitsus otsustab lapse kooli valiku üle.
Seni kuni seadusi ei muudeta, puudub õpetajatel kaitse ning õpilased võivad teha, mida nad tahavad, kuna karistusi nende tegudele ei järgne.
Autor: Elisabeth Siivelt