ARVAMUS: Peame veel kord rääkima ülikooli õpikultuurist

Tudeng raamatukogus. Autor: Redd F./Unsplash

Tänavu tähistab ÖÖraamatukogu projekt juba oma kahekümnendat sünnipäeva. Ka sel semestril saavad õppurid tervelt kuu aega nautida lisaks pikemale lahtiolekuajale mitmeid üritusi ning igal nädalapäeval on oma temaatika. Ometi ei lahenda teraapiakoerad, jätsiabi ja raamatukogus orienteerumine küsimust, miks tudengid öösel ei puhka.

Tõenäoliselt on igal ööraamatukogu külastajal veidi erinev põhjus seal olemiseks, kuid paljude tudengite puhul jäävad eelkõige kõlama töö ja kooli tasakaalustamise probleemid. Viimasel kevadel on eriti teravalt kõrva jäänud mure tudengite pärast, kes on sunnitud tööl käima majandusliku toimetuleku eesmärgil. Sellegipoolest on hädas veel üks kamp töölkäijaid – vabatahtlikud rööprähklejad.

„Ma ei saa, ma pean pärast loengut Tallinnasse tööle sõitma,” on fraas, mida olen kuulnud väga paljudelt oma tuttavatelt. Nimelt, praegu ei piisa tööturul vaid ülikooli tunnistusest. Pigem on see jõudnud niinimetatud üsna vajaliku lisa staatusesse. Kõige väärtuslikumaks peavad tööandjad ikkagi kogemust, mistõttu otsivad tudengid endale lisaks kohustuslikule praktikale aastaringseid praktikakohti. Kooli kõrvalt tööl käimise väärtustamine aga sunnib tudengid lisatöö pärast lausa võistlema. Mõnel võib lausa ununeda, et õppuri põhiline kohustus on kool. Sel puhul ollakse valmis tuleviku kindlustamise nimel jätma teisejärguliseks kindlat homset päeva lubav asutus – ülikool.

Mõned tudengid lähevad tööle, kuna on võlutud kodukontori paindlikkusest. Esmapilgul ju mugav ja ahvatlev võimalus lisaraha teenimiseks ning kogemuste omandamiseks. Niivõrd isegi, et tööle minemise otsus langetatakse uisapäisa. Sealjuures ei teadvustata, et ka kodukontori tööga kaasnevad kohustused, tähtajad, stressorid. Hiljem aga, kui töömaht osutub ülejõukäivaks, ei suudeta süütunde tõttu lahkuda. Tõelised tipptegijad reklaamides lubasid ju, et koolis ja tööl korraga käimine on eduvalem!

Öösel raamatukogus õppiva tudengi päevased tegemised ei piirdu tihti tööl või praktikal käimisega. Oluline on kuuluda ka mõnda MTÜsse, käia kuskil vabatahtlikku tööd tegemas, osaleda tudengite kultuurielu korraldamises. Väärtuslikul töötajal, eriti ajakirjanikul, on ju ka lai silmaring ja mitmekesised oskused, mis ei piirdu koolipingis õpituga. Selle jaoks ollakse valmis ohverdama oma ainus vaba õhtu või päev, kuigi üsna palju tegemisi tehakse ära siinkohal ka koolitöö, vaimse heaolu ja une arvelt.

Tervislikku õpi- ja töökultuuri ei saa luua päevaga, isegi aastaga mitte, kuna see vajab süsteemseid muudatusi nii õppurite ja tööandjate mõtlemises kui ka reaalseid muutuseid institutsioonides, kus mõlemad pooled toimetavad. Samas saame hakata nimetama praegust kultuuri selle õige nimega ehk tuua välja selle selgeid probleemkohti – rääkida veel enam magamatuse ja ületöötamise laastavast mõjust kehale. Öösel õppimine pole uhke töökuse märk, see on murettekitav.

Autor: Katarina Mürk