Kas ajakirjaniku amet on väärt elu kaotamist?

Fotol on kujutatud Valgevenes toimunud protesti aastal 2020. Foto: Olya Shnarkevich /Unsplash

Ajakirjandus pole amet, mida me ühiskonnana liigitaks riskantsete elukutsete alla, kuid tuleb meeles pidada, et sõnadel on jõud ning jõule vastatakse enamasti tugevama jõuga.

23. mail raputas maailma see, kuidas Valgevene kaaperdas lennuki, et saada kätte opositsiooni aktivist Raman Pratasevitš ja tema elukaaslane. Aspekt, mis minu maailma tõsiselt kõikuma lõi, on see, et Pratasevitš on ajakirjanik. Ta on keegi, kelle moodi mina tahaksin olla, kui lõpetan oma õpingud Tartu Ülikoolis. Kahjuks osades riikides ei ole ajakirjanike ründamine midagi erakordset. Rünnakud võivad olla vägivaldsed ja kõige radikaalsematel juhtudel ei pääse ajakirjanik sellest eluga.

Kas mina oleksin valmis killukese maailma päästmise nimel kaotama oma vabaduse ja potensiaalselt ka oma elu?

Ajakirjandust õppima asudes pidin sisseastumisvestlusel vastama klassikalisele küsimusele: „Miks sa soovid seda eriala õppida?“. Olles äsja lõpetanud gümnaasiumi ja tundes, et maailm on minu ees valla oli minu vastuseks otseloomulikult, et soovin päästa maailma. Juba sellel hetkel tajusin naiivsust oma vastuses, kuid soov oli siiski aus ja tuli otse südamest. Hiljutiste sündmuste valguses hakkasin mõtlema, et kas mina oleksin valmis killukese maailma päästmise nimel kaotama oma vabaduse ja potentsiaalselt ka oma elu.

Kui mitte mina, kes siis veel?

Soov maailma päästa ei ole minus kadunud selle kahe aasta jooksul, mil ma ajakirjandust ülikoolis õppinud olen, kuid pean tõdema, et usku on jäänud vähemaks. Usku sellesse, et ma päriselt suudan midagi ära teha, et maailmas oleks kübeke parem olla ja elada. Vahel õhtuti enne magama jäämist mõtlen, et kes olen üldse mina siin suuresti maailma päästma ja seda paremaks paigaks kujundama. Üsna sagedasti lõppeb see mõttekäik sellega, et kui mitte mina, kes siis veel? Keegi peab olema valmis osutama kitsaskohtadele ja neile tähelepanu juhtima. Kui igaüks meist mõtleks, et küll keegi teine teeb, siis üsna kiiresti oleks meil lood väga kurvad. Sellepärast tulebki olla valmis ise seda rolli kandma.

Tulles tagasi selle juurde, et kas ma oleksin selle kõige nimel valmis riskima omaenda eluga, siis mulle väga meeldiks, et saaksin vastata täie kindlusega, et suudaksin seista oma uskumuste eest lõpuni välja. Siiski suudavad seda meist vähesed ja enda käitumist nõnda keerulises olukorras ei oska keegi ette näha. Jääb üle ainult loota, et tulevikus ei tule nõnda valusaid ja radikaalseid otsuseid teha.

See, mis toimus Raman Pratasevitšiga, on maailmale väga valus hoop ja tuletas meelde, et sõna ei ole igal pool vaba. Ollakse valmis astuma väga radikaalseid samme, et summutada kriitikuid ja seda on kurb pealt vaadata. Minus peitub siiski naiivne lootus, et iga selline juhtum võiks viia lähemale tulevikule, kus ajakirjanik ei pea kartma enda elu pärast.