JUHTKIRI | Veebiväljaanne üheks päevaks

Digimeedia21 peatoimetaja Mihkel Uiboleht. Foto: Jana Pipar

Eesti Vabariigi iseseisvus kuulutati 1918. aasta veebruaris välja üheks päevaks. Järgnes okupatsioon, aga märk oli maas ja see andis jõudu hiljem oma riik rajada. Digimeedia21 nime kandev projekt vältab esialgu samuti vaid ühe päeva, kuid kui kaua kestab selle mõju?

Sissejuhatus oli kõrgelennuline, aga miks peaks Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid vähemaga leppima? Inglisillalt Toomemäe kaitsvas rüpes asuvat kolmandat võimu – Riigikohtu hoonet – ja neljandat võimu – Eesti ajakirjanduse kasvulava – vaadates saab igaüks aru, et asi ongi tõsine.

Endine meediajuht Mart Kadastik tõdes eelmisel kevadel Tartu Ülikooli esmakursuslaste ees esinedes, et ajakirjaniku amet pole enam hinnas. Olen Kadastikuga nõus, sest muutuv meediamaastik ning tasuta sisu pakkuvad organisatsioonide või ettevõtete meediaplatvormid on loonud olukorra, kus kohati polegi enam traditsioonilist ajakirjandust justkui tarvis. Ühiskonna õiglase peegelduse asemel on üha olulisem vaatemäng.

Minu arvates ei lahenda keerulist olukorda keegi teine peale uue põlvkonna, kes on nõudlik ja soovib, et elul oleks sügavam mõte. Nii nagu viimastel aastatel maailmas keskseks teemaks tõusnud rohepööre. Eriti nooremas põlvkonnas on tärganud mässumeelsus meie koduplaneeti kurnava eluviisi vastu. Keskkonnaga kooskõlas elamise soov võiks meile tuua ka maheajakirjanduse ja siin on uuel ajakirjanike põlvkonnal teenäitaja roll. Mahetootmise standard peaks kehtima ka ajakirjandusele.

Oleme harjunud mahedaks nimetama eelkõige toitu ja põllumajandust, kuid tegelikult on mahe laiem mõtteviis. Ajakirjanduse jaoks tähendaks see kõigi asjasse puutuvate, ka lugejate, ausat kohtlemist ja mõtlemist oma tegevuse tagajärgedele. Nii nagu maheloomakasvatajad ei manusta loomadele „dopingut“, et nad rohkem ja kiiremini „toodaks“, ei tohiks maheajakirjandus kasutada ebaausat majandusmudelit, näiteks sellist, kus mõeldakse sisutühjadele lugudele välja menukad pealkirjad, luuakse kunstlikult konflikte või vürtsitatakse teemasid, kus midagi sisulist polegi. Taoline „dopingu“ kasutamine toimub nii loomakasvatuses kui ka ajakirjanduses sooviga rohkem raha teenida ilma laiema ühiskondliku vastutuseta. Teisisõnu võib „maheajakirjandust“ defineerida läbi aususe, kvaliteedi, läbipaistvuse, ühiskondliku vastutuse ja jätkusuutliku arengu.

Kirjeldatud ülesande lahendamine on tõsine nagu Eesti Vabariigi loomine. Alguses üheks päevaks ja pärast igavikuliselt.

Digimeedia21 projekti toovad teieni:

Päevauudised

Iris Anari, päevatoimetaja

Kertu Liisa Mooste, päevatoimetaja

Liisbeth Rats, päevatoimetaja

Teematoimetus

Angelina Lon, toimetaja

Anete Hela Pulk, toimetaja

Kadri Martin, toimetaja, helikujundus

Geidi Lovise Lee, reporter

Sporditoimetus

Debora Saarnak, „HD spordijutud“ saatejuht-toimetaja

Henn Uuetoa, „HD spordijutud“ saatejuht-toimetaja

Kristin Lass, sporditoimetaja

Päevakajaliste saadete toimetus

Kaili Malts, „Otse Lossist“ saatejuht-toimetaja

Kristjan-Hendrik Paavo, „Otse Lossist“ saatejuht-toimetaja

Kristin Kontro, „KONTROllimatu PEEDUstamine“ saatejuht-toimetaja, keeletoimetaja

Romet Peedumäe, „KONTROllimatu PEEDUstamine“ saatejuht-toimetaja

Arvamustoimetus

Jörgen Sinka, arvamustoimetaja, tehniline tugi

Anna Maria Naanuri, arvamustoimetaja

Teostusgrupp

Berta Gortfelder, meelelahutustoimetaja, turundusjuht, tehniline tugi

Egeli Raudmäe, meelelahutustoimetaja, turundusjuht, tehniline tugi

Mihkel Uiboleht, peatoimetaja