JUHTKIRI: Kes Urmase ja Urve makse maksab?
- Martin Johannes Teder
- Dec 6, 2019
- 1 min read
Nädala alguses ütles rahandusminister Martin Helme riigikogu istungil pensionireformist rääkides juhuslikult, et tema teada pole töömees, kes aitas tal maal maja ehitada, kunagi elus makse maksnud. Ütlus lõi meedias üles küsimuse, et kes siis peab töömehe maksud tasuma, kas tööandja või töövõtja. Naljakas on see, et isegi rahandusminister, kelle haldusalasse kuulub ka maksu- ja tolliamet, seda ei tea.
Kurb on see, et rahandusminister sellise ütlusega ei toeta seda, et Urmas ja Urve saaksid sotsiaalabi ega pensioni. Helme väitel leppis ta töömees Urmasega kokku suulise käsunduslepingu ning et annab talle töö lõpus kokkulepitud summa. Helme ütles veel, et see pole tema asi, kui Urmas selle pealt makse ei maksa. Seda ütles minister, kelle valitsemisalasse kuulub tõhus ja täpne maksude haldamine.
Eesti seadus näeb eraisikute vahelist suhet maksude tasumisel aga teisiti. Maksu- ja tolliameti kodulehel seisab, et eraisik, kes võtab tööle teise eraisiku, peab ta töötaja registreerima töötamisregistris ning ka maksud tasuma. Kui on tegu käsunduslepinguga, siis tekib tulumaksukohustus töötajal, kuid sotsiaalmaksu peab ikkagi tööandja tasuma
See tähendab, et kui palkad endale lapsehoidja või suvel majale töömehe treppi ehitama, siis peate koos tagama selle, et töötamine saaks registreeritud ning maksud tasutud. Kõik see tundub bürokraatlik ning veidi jabur, millest isegi rahandusminister täpselt aru ei saa.
Seadus võiks sellistel puhkudel aga asja lihtsamaks teha, et Urmas ja Urve ei peaks ülepea mõtlema, et tervisekindlustus oleks tagatud ning saaksid olla kindlad, et pensionile raha tiksuks.
Rektsioon: "Lõi meedias üles küsimuse" - tõstatas küsimuse, lõi vahtu, tekitas küsimuse. Mõni koma võiks mõnes kohas rohkem olla.
Argumentatsioon: ma saan kahel korral lugeda, et MTA kuulub rahandusministri haldusalasse - jah, aga mis siis? Tees ja lõppväide ei lähe kokku. Ehk see, mida väidetakse loo alguses olevat loo mõte ja see, mis viimases lõigus tuleb lahknevad. See, mis viimases lõigus peaks inimestele olulisena kõlama jääma ei ole jällegi argumenteeritud. Mida tähendab see "ei peaks ülepea mõtlema, et tervisekindlustus oleks tagatud"? Kes ja mida selleks tegema peab? Kus on lahendused? Mida seaduses täpselt muutma peaks? Ehk arvamuslugu ei veena ja see üldiselt tähendab, et noh... ei veennud.