JUHTKIRI ⟩ Ajakirjandustudengite manifest

Kui me olime seitsmesed, tahtsime saada politseinikeks, müüjateks ja printsessideks. Kolmeteistkümneselt ihkasime olla kuulsad lauljad ja sportlased – mõni mõtles koguni poliitikukarjääri peale.

Olles kahekümnesed, mõni aasta siia-sinna, taotleb kaine mõistus tõsiseltvõetavat karjäärivalikut. Vastus? Me oleme seda kõike, sest me oleme ajakirjanikud. Seda, et lugu peab – ikkagi objektiivsuse ja sõltumatuse põhimõtet järgides – „müüma“, teab ilmselt iga alustav ajakirjanik. Kirjatsurad valvavad politseinike kombel korda, püüavad kinni pätte ja sahkerdajaid ning urisevad koera moodi, kui ebaõiglust märkavad. Kui vaja, riietab ajakirjanik end olemusloo jaoks printsessiks ja laulab heledal häälel serenaadi. Või siis jookseb olümpiavõitjaga staadioniringe. Ajakirjanik on kõik ja kõikjal. Kui vaja, on ta kõigest pisitilluke kärbes kiiskava lambi küljes, kes jälgib, mida suuremad ja olulisemad toas teevad. Kui vaja, on ajakirjanik üks tubli kass, kes kõnnib tasakesi omapäi ja suurt lärmi ei tee, kuid leiab kahjurid sellest hoolimata üles.

Neid, kes tahavad maailma parandada, peetakse sageli ullikesteks või tuuleveskitega võitlejateks. Aga ajakirjandustudengitena ei saagi meie eesmärk olla grammigi väiksem kui maailma parandada.

Me kanname endas Juhan Peegli ja Priit Pulleritsu vaimuleeki, mis nõnda hapralt tänapäevase kiire ja lohaka ajakirjanduse tuules rahulikult, kuid õiglaselt väreleb. Me seisame selle eest, et see leek tõmbetuules ei kustuks, et ta saaks põleda veel vägevamalt. Me tahame teha asju paremini.

Kolmel reedel toovad Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid lugejateni selle, mida nad eelkõige ise oluliseks ja tähtsaks peavad. Kindlasti ristuvad lugeja teed naeru ja rõõmu, aga ka tõsiduse, kurbuse ja traagikaga. Sest mis oleks elu ilma tunneteta? Kui me ei suuda parandada maailma, siis vähemasti Eesti peaks mai lõpuks olema palju parem koht.

Olles kahekümnesed, tahame saada ajakirjanikeks.

Autor: Richard Särk