Juhan Liivi luuleauhinna laureaat on Berit Petolai

Berit Petolai. Autor: Romet Peedumäe

30. aprillil tähistatakse kirjanik Juhan Liivi 157. sünniaastapäeva. Sel aastal kuulutati Liivi luuleauhinna laureaadiks Berit Petolai luuletusega "Tõnkadi-lõnk".

Petolai on Koosa raamatukoguhoidja, kes on praegu lapsepuhkusel kodus Meoma külas. Ülemöödunud aastal avaldas kirjastus Verb lugejatele tema raamatu “Meoma ümisevad tuuled. Luulelugusid 2011–2018” vahendas Tartu Postimees.

Iga seitsmeliikmelise žürii liige nomineeris auhinnale ühe 2020. aastal trükis ilmunud luuletuse. Tänavused nominendid olid Aino Pervik, Andres Aule, Berit Petolai, fs, Igor Kotjuh, Kristiina Ehin ja Natalja Nekramatnaja.

Laureaat saab nahakunstnik Ülle Paapi ainueksemplarina valmistatud karjasemärsi.

Liivi luuleauhinna žüriisse kuulusid Triin Paja (mullune laureaat), Jüri Talvet, Mart Velsker, Janika Kronberg, Helen Paju, Sirje Leini ja Tanar Kirs.

Berit Petolai

Tõnkadi-lõnk

See puukäru, millega sauna puid vean, teeb ikka nõnda: tõnkadi-lõnk.

Tõnkadi-lõnk, üle õue, koorem pilpaid peal, nii ta veereb ja laulab.

Tulevad aina uued kevaded, suved ja sügised. Talvedki.

Elu keerdub nagu ahjule kuivama jäetud kasetoht,

aastaajad vahelduvad, üht oodata enam ei jõuagi, juba algab uus.

Kiiremaks läeb kulg, hommikul nõksatan paigalt ja sööstan päeva,

õhtul vurrina urgu tagasi, sulgen enda järelt uksed ja haagid,

maabun rahusse, igatsen tasaseid jutte.

Selles ajavoolus ja voolamises aiman kedagi enda ümber,

head vaimu, kes on alguse saanud ühest kaugest palvest,

ilmutades end videvikus, arooniamarjade tuimestavas mekis.

Tänan. Meenutan. Tunnetan abaluudes sooja virgumist.

Suured asjad muunduvad, kasvavad üle pea või pöörduvad teisele teele.

Väiksed asjad korduvad ja neis on pidet.

Vanal rohelisel metsjakil on kesksuvel raudrohu krõbedalt mõrkjas lõhn

ja taskunurkades peen puru, sest ikka korjan taimi kuivatamiseks.

Sügisõhtul lambivalgel kirjutades on sõrmed valge paberi taustal pruunid ja

parkunud –

puravikud, sügisest sügisesse puhastan ja lõigun neid.

Nii vaatan end eemalt ja ülalt ning sealt, kõrgelt,

näen läbi aastate üht kogu istumas sauna ees pikal pingil,

puhta pesu hunnik õlale visatud nagu kokkulapatud öökullitiivad,

vaatamas üle aasa, tumeda allikakuuse poole.

Jälgimas looma või lindu, tuulehoogu, vihma ja iseenda kõrgeid servi.

Minuteid, tunde, päevi ja aastaid nii. Õhtuti, ikka seesama pilt.

Taustaks tasane mantra, tõnkadi-lõnk, puukäru tuttav lauluke,

mis nagu ajatu heli köidab aastad kokku,

lubades aastaaegadel üle minna,

puid lehtedesse rüütades ja siis jälle raagu puhudes.

Tõnkadi-lõnk, tõnkadi-lõnk.

Üle õue, üle elu, üle aja.

(Looming 2, 2020)