Eurovisioon – Euroopa poliitilise hetkeseisu peegel?

Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) on Eurovisiooni lauluvõistluse reeglitesse sisse kirjutanud poliitiliste seisukohtade väljendamise keelu. Siiski leiab poliitika teid, kuidas Euroopa suurimale teleshow'le jõuda. Seda aastast aastasse.

2017. aastal Ukrainas toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse lava. Foto: shutterstock.com

Eurovisioon on küll selleks aastaks läbi saanud, kuid nagu iga suurürituse puhul järelkaja vaibuda ei taha. Mõistagi on suurima tähelepanu all Itaalia rokkbänd Måneskin, kes on tekitanud peale võitu meedias nii poleemikat kui suurt kaasaelamist. Siiski võib Itaalia puhul öelda, et võit oli ausalt välja teenitud. Seda kinnitavad praegu Itaaliale rekordilised Spotify striimimise numbrid üle Euroopa.

Suuremad Eurovisiooni sõbrad teavad, et Valgevenel sellel aastal Itaaliale konkurentsi pakkumise võimalust polnud. Märtsis andis Valgevene rahvusringhääling teada, et riiki sõidab esindama Galasy ZMesta looga “Ya Nauchu Tebya” (tõlkes “Ma õpetan sind”). EBU leidis, et laul on liiga poliitiline ning sõnad esindavad Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka propagandat. Riik pandi EBU poolt valikute ette, kas muuta sõnu, vahetada laul või jääda võistluselt kõrvale. Valgevene valis viimase tee.

Laul Galasy ZMestalt, millega Valgevene soovis osaleda 2021. aasta Eurovisioonil. Poliitlise sõnumi tõttu ei lubanud EBU antud versiooniga võistlusel osaleda.

Kui Valgevene pääses ilma rahaliste trahvideta, siis lähiajaloost on tuua näiteid osalejatest, kellel nii hästi läinud pole. 2019. aasta Eurovisioonil Iisraelis otsustasid Islandi esindajad publikuhääletuse ajal välja võtta Palestiina lippudega rätid, viidates sellega konfliktile Iisraeli ja Palestiina vahel. Tegu ei jäänud karistamata, trahv oli kiire tulema.

2017 sai kopsaka trahvi korraldajamaa Ukraina, kui keelas osalemise vene lauljal. Paljudele tekitas see küsimuse, kas Ukraina poleks pidanud karisutse saama juba oma 2016. aasta võiduloo “1944” eest. Laul räägib küll teisest maailmasõjast, aga tulla sellise looga välja ajal, kui Krimm oli just okupeeritud Venemaa poolt, siis on raske uskuda, et lauluga ei tahetud osutada ka sel ajal kestvatele pingetele. Kuidas on aus, et Ukraina sai poliitilise sõnumiga võita, aga Valgevenet ei lastud see aasta isegi Eurovisioonile?

Ukraina esindaja Jamala 2016. aasta finaalis. Poliitilise sõnumiga laul tõi riigile oma ajaloo teise Eurovisiooni võidu.

Eelnevad näited on üksikjuhtumid, mis on kergesti karistatavad. Täiesti omaette maailm on hääletamissüsteem. Iga aasta näeme, kuidas üksteisele ei jäta punkte andmata Balkanimaad või muidu naabrid nagu meie ja Soome. See aasta pidi oma naabris pettuma Suurbritannia, kes jäi ilma harjumuspärastest punktidest Iirimaalt. Head meelt ei teinud neile ka teised riigid, Suurbritanniale lõppes võistlus nulliringiga nii rahva kui žürii punktide poolest.

Hiljuti vahendas Elu24 sellel teemal eriti karmi sõnavõttu briti konservatiivse poliitiku Nigel Farage poolt. “Nagu ma olen ka varem öelnud, peame me lahkuma sellelt globalistlikult Eurovisiooni-farstilt,” sõnas Farage. Ka brittide sotsiaalmeedia lõi kihama, mitmed inimesed näevad halva häältesaagi põhjuseks Brexitit.

Aga ehk on aeg inglastel oma eurolood tõsiselt üle kuulata. Nulliringiga lõpetati ka 2003. aastal ning üldse on viimaseks tuldud viiel korral. Viimase 20 aasta jooksul on esikümnesse pääsetud vaid kahel korral. Selle aasta James Newmani laulule “Embers” ei ennustatud head kohta juba enne finaali. Paljud leidsid, et tegemist on tavalise raadiolooga.

Suurbritannia esindaja James Newman 2021. aasta finaalis, kus pidi leppima viimase kohaga.

Samas iirlaste peale pahandamiseks võiks justkui põhjust olla. Aastast 2000 on Iirimaa Suurbritanniale punktid jagamata jätnud vaid kahel korral (2002. aastal Iirimaa Eurovisioonil ei osalenud). Muidu on iirlased naabrile punkte andnud heldelt, isegi kui leiame viimase väga madalatelt kohtadelt. Ka britid on iirlaste vastu olnud lahked. 2004. aastal sai Iirimaa oma ainukesed, täpsemalt 7 punkti Suurbritannialt. Võime ainult oletada ja mõelda, kas tänavu võis Suurbritannia nulliringi puhul mängida rolli riigi Euroopa Liidust lahkumine või iirlastele tõesti Newmani lugu korda ei läinud.

Õhku kerkib jälle ka küsimus, millele vastust anda ei oska. Kuidas ja miks naaberriigid üksteisele pea iga aasta punkte annavad? Mõeldes oma tutvusringkonnale, siis ei tea ma kedagi, kes iga aasta vapralt Läti või Soome poolt hääletab. Samuti tundub ebatõenäoline, et mõnda kindlat riiki esindab iga aasta punktide saamise väärt lugu.

Ühes olen kindel, et sellise suurürituse puhul nagu Eurovisioon, kuhu on kaasatud pea kõik Euroopa riigid, on poliitika mõjutused paratamatult vältimatud. Kuigi hääletussüsteemi põhjal ei saa poliitilise teema kohta teha kindlaid järeldusi, on siiski huvitav uurida aastate jooksul punktide jagamisel korduma kippuvaid mustreid. Ühest küljest on see kurb. Eurovisioonil peaks poliitika ja hea naabri mängimise asemel esikohale seadma muusika hindamise. Tahes lõpetada siiski positiivse noodiga, julgen väita, et õnneks on võidulugude hulgas rohkem laule, mis on võitnud just muusika, mitte poliitilise olukorra pärast.