Arvamuslugu: Tartu ruttas mõtlemata transporditulevikku

Roger Andre. Autor: Mari-Liis Reimand

Eesti suurematesse linnadesse on tekkimas üha enam ühiselt kasutatavad sõiduvahendid. Tallinnas saab silmata nii Bolti kui ka CityBee tõukerattad. Pärnus on samuti Bolti tõukerattad. Tartus neid aga ei leidu. Seevastu on linnas näha Smart Bike velolaenutust, mille abiga nii nooremad kui vanemad ratturid ringi vuravad. Paratamatult tekib küsimus, kas Tartu linn sattus rattalaenutuse ideest liiga hoogu ning langetas seetõttu rutakaid otsuseid.

Bolti pakutav elektriliste tõukerataste laenutus töötab mugavalt. Tõukerattaga on võimalik pürgida adrenaliini tekitavate kiirusteni. Jalakäijatest 33-kilomeetrise tunnikiirusega mööda kihutada on suisa lust. Selleks peab kasutaja laadima alla mobiilirakenduse, selle sama, millega ta Bolti taksoteenust kasutab, ning näeb sealt juba ringluses olevaid tõukerattaid. Makseprotsess toimub ühendatud pangakaardi abil. Isegi firmakontoga on võimalik maksta ja mööda linna ringi kihutada. Linnakaart on ära jaotatud tsoonideks: need, kuhu saab tõukeratta jätta, ja need, kuhu ei saa (tegelikkuses saab, aga peab maksma trahvi). Ma proovisin ka Bolti tõukeratast laenutada, kõik käis nii kärmelt: algul võtsin telefoni kätte, ja juba järgmisel hetkel olin tõukeratta seljas. Bolti laenutuse kasutamine teeb südame soojaks.

Smart Bike ratta kasutus tundub pealiskaudselt veetlev. Seda kasutama hakates selgub aga kurb tõsiasi, et kasutaja tegemine nõuab keeruka protsessi läbimist. Internetis tõtati teineteisele appi, kus selgitati, et peab olema Tartu linna punane sõidukaart, millega peab olema varasemalt sooritatud bussisõit. Vastasel juhul süsteem väntama minna ei luba. See ei vasta aga üldse tõele. Inimesed ei saagi aru, kuidas keeruline süsteem toimib ning seetõttu kaotatakse ka suur osa potentsiaalseid kasutajaid. Tagatipuks tahetakse teada koduaadressi ning postiindekseid. Smart Bike-i kasutaja tegemine võtab piisavalt kaua aega, et selle asemel jõuab tuhinas tartlane juba sihtpunkti kohale jalutada. Seriaalist ,,Litsid” tuntud näitleja Claus Mootse hakkas endale oktoobri alguses kasutajat tegema – ja ta täidab seda küsimuste välja tänaseni. Rattaid seisab linna peal kõvasti.

Mobiilirakenduse keerukused kõrvale jättes, näevad Smart Bike rattad lihtsalt koledad välja. Rõõmsasse tudengilinna on valitud morbiidsed halli tooni rattad, mille seljas näevad kihutajad välja nagu läheksid nad oma viimast sõitu tegema. Kes see värvipime need rattad vastu võttis? Need näevad kolakad välja. Märgates autodega transporditavaid rattaid, tekib paratamatult väikene soov näha seda autot koos ratastega jõkke keeramas.

Tekib tunne nagu Tartu linn oleks kiirustanud oma transpordiseadme valikuga. Sarnane olukord on Selveril, kes sai küll oma iseteeninduskassad kõige varem valmis – aga mis hinna eest. Kõikidel teistel poekettidel saab ostleja ise kaaluda ja piiksutada – lihtsat süsteemi kasutada. Selveris pead oma püstoliga ringi jalutama. Maksma minekul avastad, et ainult üks kassa on avatud, sest inimesi surutakse iseteenindusse – nüüd hakka veel püstolit valima ja kõike oma ostukotti läbi piiksutama. Sarnaselt Selverile kirjeldab ka Tartu linna tegevust vanasõna: tark ei torma.