ARVAMUS: Riigieksamid – cui bono?

Sel esmaspäeval sai hoo sisse riigieksamite periood. Abituriendid alustasid keskkooli

lõpuspurti eesti keele riigieksamiga.

Ma ei hakka pikemalt lahkama riigieksamite korraldust, kuid siiski väärib järgneva

arutluskäigu eel mainimist, et alates 2014. aastast on keskkoolilõpetajatel kohustus

sooritada vaid kolm eksamit – eesti keel, inglise keel ja matemaatika, kusjuures eksam

loetakse sooritatuks juba juhul, kui eksaminandil on käes vaid 1 punkt!

Just viimane mainitud nüanss – läbisaamiseks vajaminev 1 punkt – on tekitanud ühiskonnas

vastakaid seisukohti. Kellele ja miks neid riigieksameid üldse vaja on, kui läbi saab nõnda

lihtsa vaevaga? Arutletud on ka selle üle, kas riigieksamid täidavad oma eesmärki

peegeldada Eesti gümnasistide õppeedukust või on vaid liigse raskusastmega stressiallikad,

mille tulemusel avaldab ajakirjandus iga-aastase koolide paremusjärjestuse? On see kõik

tingimata vajalik või tekitab haridussüsteemis mõttetuid pingeid?

Alustame algusest. Esiteks on riigieksamid gümnasistile võimalus peegeldada viimase kolme

aasta õpitu tulemusi. Kuivõrd on meil Eestis valdavalt tugeval tasemel koolid noorele

õppurile tasuta ehk teadmiste omandamine käib 12 aastat riigi kulul, siis kohustus

demonstreerida õppekava omandamist ei tohiks olla vastukarva. Keskkooli lõpuklassi

õpilane peab olema võimeline õpitut esitlema.

Ka riigi jaoks on säärane riigieksamite korraldus vajalik. See aitab hoida siinsete noorte

haridusteel silma peal. Järjepidev kontroll haridussüsteemis toimuva üle võimaldab üheselt

mõista, mis teemad on Eesti noorte keskkooliõpingutes vajaka ja kuidas teadmiste

omandamist veelgi tõhustada.

On palju räägitud, et Eesti rahvas on hariduse usku. Seda toetavad ka numbrid.

Statistikaameti 2021. aasta rahvaloenduse andmete järgi on kõrgharidusega inimesi Eestis

üha rohkem. Lausa viiendik siinsetest tööealistest elanikest on magistrikraadiga.

Teadupärast on ülikooli kandideerides vaja riigieksami tulemusi. Siiani leidub erialasid, mis

täidavad õppekohti vaid ja just riigieksamite tulemuste põhjal. Tartu Ülikoolis võtavad

näiteks tänini ühed populaarsemad erialad – infotehnoloogia ja õigusteadus –

bakalaureuseõppesse uusi õppureid vastu vaid lõpueksamitest lähtuvalt. Nendel erialadel ei

toimu mingisuguseid erialakatseid, vestlusi või kohustuslikke akadeemilisi teste. Kogu

pingerida moodustub justnimelt vaid tõukudes kandideerivate gümnasistide

eksamisooritustest.

Võib arvata, et ülikoolile on võimalus kasutada riigieksameid sisseastumiskatsetena

kergendus. Kui üleriigilised eksamid on ainsad vastuvõtutingimused, siis vabastab see

kõrgkooli kohustusest korraldada veelgi suuremal hulgal sisseastumiskatseid, mis on

ühtaegu aja- ja ressursikulukad. Seega, riigieksamitest ei võida vaid koolilõpetajad ja riik,

vaid ka haridussüsteemi ehk üks väärtuslikum osa – ülikoolid.

Keskkooli lõpueksamitega ülikooli astumine põhjendab ka ühiskonnas kurdetud mure –

riigieksamid on keskmisele õppurile liiga rasked. Kuid kõrgetasemelisesse ülikooli ei saa

astuda eksamiga, mis on suuremale üldsusele kergete killast. Kui tahame, et ka siinne

kõrgharidus oleks esinduslik, tugeva tasemega ja konkurentsivõimeline muus maailmas, siis

ei saa kõrgkooli sisseastumiseks vajalikes riigieksamites järeleandmisi teha.

Tänu sellele, et meil on kriitiliselt koolidesse ja õppesüsteemi vaatav haridusministeerium,

tasemel õpetajad ja õpilased, kes sooritavad kohustuslikke koolilõpueksameid, saame

nautida ka eduka hariduse tulemuste vilju. Enam ei üllata kedagi, et Eesti põhikooli noored

on kodumaa hariduse viinud PISA-testides Euroopa tippu või et Tartu Ülikool hoiab

esinduslikult kohta maailma 1,2% parimate seas.

Kuid selles kõiges on oma osa ka gümnasistidel ja kohustusel sooritada riigieksameid. Need

võimaldavad järjepidevalt mõõta noorte õppurite tulemusi ja näha, kas haridussüsteemis on

jõutud kokkulepitud õppetasemini või mitte.

Seega, kallid abituriendid! Võtke riigieksameid kui vaheetappi, millega panustate Eesti

hariduse arengusse. See on teie võimalus näidata oma oskusi nii heast küljest kui võimalik.

Ainult siis saab riik parandada siinse hariduse käekäiku – et püsiksime, mis siis, et väikse

riigina, jätkuvalt Euroopa vaimuvalguse tipus.

Autor: Karmen Kikas