Arvamus | Lõppematu jant Eurovisiooni hääletussüsteemi ümber

Selle aastase Eurovisiooni võitis tugeva eduga Itaalia noortebänd Måneskin. Kui võitja valinuks žürii, oleks see läinud Šveitsi ning Itaalia oleks jäänud hoopiski neljandale kohale. Eurovisiooni järgselt kihas sotsiaalmeedia ka vastavatest meemidest – naerdi selle üle, et rahvas tahab üht ja žürii hoopis teist. Aga mis siis lõppkokkuvõttes õige on? Kaotame žürii ja laseme rahval täielikult valida?

Selleks, et žürii ja publiku erinevuste üle rohkem arutleda, sukeldume korraks minevikku. Usun, et selleks ajaks on juba üsnagi leierdatud, et Eurovisioon sai alguse 1956. aastal, kui võistlusel osales kokku seitse erinevat riiki. Tol ajal valiti võitja välja nii, et igast riigist andsid kaks žüriiliiget oma lemmiklaulule kaks punkti. Sarnane tendents jätkus ka järgnevatel aastatel – võitja valis žürii. Publik võis pahameelt avaldada, kuid mitte midagi sellest ei sõltunud.

Hääletamine 1960. aastal, kui iga riigi kümneliikmeline žürii hindas laule skaalal ühest kümneni. Foto: eurovisionworld.com

Alates 1997. aastast läks süsteem lappama ning ühtset süsteemi polnud. Nii võtsid osad riigid oma punktideks žürii otsuse ja osad riigid tuginesid täielikult publiku häältele. Aja möödudes hakkasid üha rohkem riike telehääletamist kasutama ja tuginesid oma punktides täielikult publiku arvamusele. Huvitaval kombel oli publikuhääli kasutavatel riikidel alati igaks juhuks žürii valmis pandud – juhuks kui miskipärast peaks telefonihäälte süsteem kokku jooksma. Praegune süsteem – 50/50 – võeti kasutusele 2009. aasta finaalis.

Rahva lemmik ja žürii vähemlemmik Venemaa

Alates 2009. aastast on Eurovisiooni hindamissüsteem pakkunud inimestele rohkelt diskussiooni. Usun, et paljud meist mäletavad 2016. aastat, kui Venemaa esindaja Sergey Lazarev võitis üsnagi ülekaalukalt publiku hääletuse oma lauluga „You Are the Only One“, kuid žürii tõttu lõpetas hoopis kolmandana. Žürii hindas tol aastal tunduvalt kõrgemalt Ukraina esindaja Jamala laulu „1944“, mis oli tollal väga poliitilise mõjuga laul.

Venemaad esindanud Sergey Lazarev 2014. aasta Eurovisiooni finaalis. Lazarov võitis üsnagi ülekaalukalt rahvahääletuse, kuid žürii madalate punktide tõttu lõpetas kolmandana.

Paljud on aga unustanud, miks 50/50 süsteem üldse vastu võeti. Nimelt kui Eurovisiooni algusaastatel valisid võitja žürii, siis alates 2000ndatest oli paljudel riikidel mõjuvõim ainult rahva käes. Selle tulemusena aga sai populaarseks naaberriikide poolt hääletamine. Kuigi seda, et Eesti annab Lätile ja Leedule punkte ning me ootame neilt punkte ka vastu, esineb ka praegu, siis mitte enam nii palju. Tollel ajal võitis sisuliselt riik, kel rohkem naabreid ja sõpru. Nii oli Ida-riikidel nagu Venemaa, Serbia või Ukraina tohutu eelis.

Žürii või žüriita?

2009. aastal hakkasid oma punkte andma ka žürii, mis mõnevõrra tasakaalustas edetabelit, kuid teisest küljest tõi sisse ka omamoodi poliitikat. Nii hääletavad mõndade riikide žüriid endiselt rohkem naabrite eest (vana hea Kreeka ja Küpros) ja mõned riigid välistatakse poliitiliste pingete tõttu üldse.

Seega ühest küljest on žüriid vaja, sest nii tasakaalustab keegi naaberriikide ja mõttetute laulude poolt hääletamist. Mõtlen mõttetute laulude all eelkõige sisutühje laule või puhast halba komöödiat. Meenub näiteks 2014. aasta Poola laul, kus naised pesid lava peal pesu. Tulemus: publikut viies, žüriilt 18. koht. Seetõttu on oluline, et žürii tõstaks esile laule, mis on päriselt hästi tehtud ehk mille sõnad ning heliline lahendus on märkimisväärsed. Tihti ei oska tavakuulajad seda tähele pannagi, sest kogu tähelepanu läheb lavashow´le, kleitidele ja refräänile, mille sõnum võib ka paljudele (üldjuhul) inglise keelt mitteoskavatele inimestele segaseks jääda.

Žürii (sinised ja miinusmärgiga) ja rahva (punased) punktide erinevused 2021. aastal. Tabelist võib näha, et punktiskoor oli sarnane ainult väheste riikide puhul.

Teisest küljest ei tohi ära unustada, et Eurovisioon on mõeldud rahvale ning seega võiks rahva häältel olla ka suurem osakaal. Miks mitte 60/40 suhe, kus rahva hääl loeb rohkem? Nii jääks endiselt alles žürii liikmete oluline arvamus, kuid see ei saaks domineerivaks. Viimased aastad on näidanud, et žürii võib jääda liiga vanamoeliseks ning kinni kindlatesse struktuuridesse arvestamata uusi muusikažanre ja esinemisvorme. Arvan, et žüriil on võitja valimisel väga oluline panus ning neid ei tohiks välja jätta, kuid samas võiks vahekorda ka muuta. Ning kui seda mitte, siis riigid võiksid üle vaadata oma žüriikoosseisud. Usun, et nii mõneski riigis hindavad laule juba kümme aastat samad inimesed.

Kokkuvõttes arvan, et mõlemal argumendil on oma iva. Mõistan, miks praegusesse hääletussüsteemi on kaasatud žürii, kuid samas saan neid korra aastas ikkagi kiruda. Mõne laulu puhul ma lihtsalt ei näe seda, mida nemad, ja vastupidi. Ning ma mõistan ka, miks täiesti vaba voli pole antud publikule, sest sarnaselt žüriihääletusele on ka mõned publiku valikud pannud mind küsimusi esitama.

Tahaks vaid uskuda, et nii nagu said Eurovisiooni korraldajad 2008. aastal aru, et süsteem on lappama läinud ja vajaks vahetamist, siis oskavad nad ka nüüd märgata, kui hääletus muutub ühekülgseks ja vajab uuendust.