ARVAMUS: Lapsed pereblogides on tööl sündinud

Foto: Charlesdeluvio (Unsplash)

Lapsed on vanemate au ja uhkus, mistõttu soovivad nad laste kasvamist jäädvustada. Üldjuhul jäävad lastest tehtud pildid ning videod perele endale mälestuseks, kuid aina rohkem kogub populaarsust emme- ja pereblogindus, kus vanemad jagavad teadlikult sotsiaalmeedias lastest sisu ning teenivad sellega raha. See aga tõstatab mitmeid eetilisi küsimusi, alustades sellest, kas ja millisel juhul võib lastest sisu jagada ning lõpetades sellega, millises suhtes on laps ning lapsevanem sellisel puhul – kas töötaja ja tööandja?

Sharenting – lapsest tundliku sisu jagamine sotsiaalmeedias

Üldjuhul on sotsiaalmeedias kombeks jagada vaid ilusamaid hetki oma elust, kuid see pole alati nii pereblogijate puhul. Vanemad jagavad lisaks nunnudele hetkedele videoid sellest, kuidas nende lapsed on haiged, väsinud, halvas tujus või mõnel teisel moel eriti nõrgas olekus. Näiteks räägivad vanemad avameelselt vastsündinu seedehäiretest või mähkmelööbest, tutvustades sealhulgas, milliseid tooteid nad probleemide lahendamiseks kasutavad. Paljud sisuloojad põhjendavad oma tegevust sellega, et see on lapse kasvatamise reaalsus ja/või tegemist on õpetliku sisuga. Üldjuhul jääb selline tegevus eetika hallile alale, kui vanemad neid probleeme kaamerale otseselt ei näita.

Ühest küljest on isikliku kogemuse jagamine populaarne ja julgustav sotsiaalmeedia žanr. Teisest küljest pole siinkohal enam haavatavas tähelepanu keskpunktis lapsevanem – löövet elab läbi ju ikkagi laps, kes ei saa anda nõusolekut sellise informatsiooni jagamiseks. Mis siis, et vanem tegeleb selle ravimisega ning osa vaatajaid võtab vanema öeldut soovitustena, mida ise rakendada. Sellisel juhul pole vanem kuidagi olukorras, mida vaatajad võiks piinlikuks pidada, samas on laps aga ebamugavas seisundis, millepärast võib ta hiljem piinlikkust tunda. Kuigi võime tunda, et tegemist on lapsega ja selline probleem pole midagi ebatavalist, siis ei lohuta see inimest, kelle privaatsust on nii räigelt rikutud.

Kõige selle juures on lapse identiteet vaatajatele kas väga lihtsasti tuvastatav või täielikult teada. See tähendab, et vähemalt selleks hetkeks, mil laps kooli läheb, on tema kaaslastele selline privaatne sisu kättesaadav ning sellest haaravad eriti lihtsalt kinni koolikiusajad. Näiteks on Youtube’i kurikuulsast pereblogist „8 passengers” tuntud lapsed avalikult rääkinud, et neil pole ema Ruby Franke’i postitatud sisu tõttu sõpru. Ühest küljest on tõesti siin tegemist lihtsalt kiusajate enda rumalusega, mida hukka mõista, aga teisest küljest tuleks küsida, kuidas ja kui ruttu suudaksime üldse kiusamise mustreid muuta? Selle olukorra traagika seisneb just eelkõige selles, et vanemad on ise pannud lapse teadlikult ja omakasu saamise eesmärgil haavatavasse olukorda.

Blogi kui töö

Kuigi blogijatele meeldib rõhutada, et nad näitavad oma vaatajatele enda elu ilustamata kujul, ei saa see paratamatult nii olla, kui blogi pidamisest saab pere sissetulekuallikas. Nimelt sõltub kogu pere heaolu ja toimetulek sellest, kui palju nad mingil moel intrigeerivat sisu toodavad, kuid reaalsuses pole ju iga päev jäädvustamist väärt. Mõni päev on igav, mõnel päeval on pereliikmetel halb olla. Sellistel puhkudel näib, et sisuloojate lauale jääb põhiliselt kaks valikut: sundida kehvematel päevadel lapsi tundeid alla suruma ning juhendada neid mängima mingit rolli kaamerale, või jäädvustada tundlikku olukorda ja jagada seda kogu maailmaga selle asemel, et laste muredega privaatselt tegeleda.

Muidugi ei tea lõpuni, mis toimub kaamerate taga ehk kas ja kuidas saavad mured lahendatud, kuid segane pere- ja tööelu tasakaal võib luua ebakindla aluse lapse ning vanema vahelisele usaldusele, kuna vaieldamatult muutub inimese olek kaamera ees vähemalt natukene. Selle tõttu muutuvad ka vanemate reaktsioonid lapse käitumisele, mis omakorda annavad lapsele ebaühtlast tagasisidet selle kohta, milline käitumine ja millised tunded on tunnustatavad ning millised mitte. Näiteks on kaamera ees naljakas näidata, kuidas laps terve seina vildikatega ära värvis, kuid kaamera taga on vanema jaoks selline olukord pigem tüütu.

Kuna vanem ja laps on sellises ebaloomulikus suhtes, siis tekib ka küsimus, mis on üldse lapse roll sellises olukorras? Kui vanemate sissetulekuallikas on sotsiaalmeedias sisu loomine, mille fookus on laps ja kõik pereeluga seonduv, siis saab mõnes mõttes ka lapsest töötaja. Samas pole laps võimeline andma nõusolekut sellises omapärases töösuhtes osalemiseks, mistõttu läheb otsustusõigus tagasi vanematele, kes üldjuhul erinevalt lapsest saavad kasu tema näitamise eest. Kui selline olukord oleks töötaja ja mingi ettevõtte vahel, siis saaks rääkida lausa orjatööst, kuid kuna tegemist on lapse ja vanemaga, siis eeldame, et vanemad tahavad lapsele alati parimat. Seetõttu jääb selline töösuhe veidrale hallile alale, eriti olukorras, kus laps palka ei saa.

Usun, et sotsiaalmeedias teenitud raha kulutamine lapsele pole võrdväärne palga maksmisega, vaid see on lihtsalt vanemakohuse täitmine. Palgaga oleks tegemist siis, kui lapsel oleks raha üle otsustusõigus. Seetõttu usun, et pered, kes on otsustanud lapse eksponeerimise kaudu sotsiaalmeedias raha teenida, peaksid mingi osa teenitust lisama näiteks lapse kogumiskontole, mida ta saab kasutada, kui on piisavalt vana. Reguleerida samas aga seda, kui suur osa peaks lapsele minema, on väga keeruline. Ühest küljest teevad ju vanemad siiski ka üsna palju tööd, näiteks tegelevad monteerimise ja turundusega, kuid siiski pole laps kunagi vabatahtlikult tööle läinud. Juhul, kui kogu sisu on keskendunud lapsele, on ta ikkagi põhiline sissetulekuallikas ja isegi staar.

Kuidas tegeleda eetilise poolega?

Alaealise elu internetis on seaduslikult reguleeritud pigem häguselt ning teema peidab end piiritlemata väljendite nagu „südametunnistus”, „konteksti küsimus” ja „lapse huvidest lähtumine” taha. Samas on mõned riigid, nagu näiteks Prantsusmaa, selgelt sõnastanud, et laps võib vanema kohtusse kaevata, kui temast on luba küsimata avaldatud sisu, mis talle ei meeldi. Näen seda eeskujuliku sammuna laste õiguste ja isikuandmete kaitses, kuna see ei keskendu lõpututele konteksti küsimustele, mis puudutavad üldjuhul hoopis sisutarbijate tõlgendust, mitte lapse läbielamisi.

Näiteks märkan, et tihti räägitakse sellest, kuidas last võib meedias kujutada nii, et pedofiilid sellest mingit rahuldust ei saaks, kuid arutelu jõuab lõpuks siiski punkti, et väärastunud mõtlejaid on väga keeruline kontrollida ning ka kõige süütumad kaadrid võivad neis huvi tekitada. Selline probleem viib omakorda mõteteni, kas lapsi üldse tohib meedias näidata? Kas peaksime lapsed ühiskonnast ära peitma? Lihtne ja lühike vastus on „ei, me ei peaks lapsi peitma”, kuid peaksime aktiivselt tegelema selle valdkonna reguleerimisega.

Üks esimesi samme, mida astuda selles valdkonnas on vanematepoolse vastutuse suurendamine. Näiteks rahalise kompensatsiooni normaliseerimine, mida lapsed võivad nõuda, kui mõistavad, et neist on kunagi avaldatud sisu, milleks nad polnud võimelised nõusolekut andma. Ka sellisel lahendusel on omad nõrkused, nagu näiteks hirm peresuhete rikkumise ees. Siiski võiks see olla esmaseks hirmuallikaks vanematele, mis paneb neid pildi või video tegemisel ja postitamisel kaks korda mõtlema selle vajalikkusele, kuna praegu jääb mulje, et eetikaküsimuste teemal arutlemine sisuloojaid pigem ei hirmuta.

Paratamatult pole võimalik veel kaardistada kõiki lapse meedias eksponeerimisega kaasnevaid probleeme, kuna tõenäoliselt kerkib esile mitmeid uusi murekohti, kui kaamerate ees üles kasvanud lapsed saavad piisavalt suureks ja on valmis oma kogemust analüüsima. Praegu on vaid üksikud noored pereblogi fännide silme ees sirgunud täiskasvanuks ning põhiline pereblogijate järglaste põlvkond, kes on lausa sündinud kuulsana, on veel lapseeas. Kuniks aga sotsiaalmeedias tuntud lapsed pole võimelised ise seda nähtust kommenteerima, pole ka perebloginduse lõppu näha.

Autor: Katarina Mürk