ARVAMUS | Kriis, mis pani proovile meie empaatiavõime

Mullu kaasnes eriolukorra kuulutamisega suur ostupaanika. Foto autor: Richard Burlton, allikas: Unsplash.

• Esimene kriisi laine meenutab Hispaania ulmeõudukat

• Inimlikkus jääb kriisiolukorras tagaplaanile

• Vabaduste ja õigustega kaasnevad ka kohustused

Esimene koroonaviiruse juhtum Eestis leidis kinnitust 27. veebruaril 2020. Rohkem kui aasta on möödas esimesest kriisi lainest, kuid paraku tundub, et meie ühiskond ei ole täielikult kohanenud uue reaalsusega.

Mullu eriolukorraga kaasnes suur ostupaanika. Ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias ilmusid fotod tühjadest poelettidest. Poekettide müügimahud olid jõuluajaga võrreldavad, paljud olid sunnitud tarnegraafikus ümberkorraldusi tegema.

Mäletan, et käisin kolmes või isegi neljas poes selleks, et osta tatart, kuid kõik katsed lõppesid edutult. Rahuliku inimesena sain aru, et kauba puudus pole teenindajate süü ning leppisin olukorraga. Mitu korda olen aga näinud, et ostupaanikas korraldatakse poes stseene, sõimatakse teenindajaid ja turvamehi. Iga kord oli see ääretult kurb. Tundsin ennast nagu Hispaania ulmeõuduka “Platvorm” tegelane, kes sattus vertikaalse vangla alumisele korrusele.

“Platvorm” – kriisi suurepäraselt iseloomustav ulmefilm

“Platvorm” räägib ühest eksperimendist – vertikaalsest vanglast. Igal vangla korrusel on üks kong, igas kongis kaks vangi. Süüa saab vaid liikuvalt platvormilt, mis liigub ülevalt alla. Söömiseks on kaks minutit aega. Juhul, kui “õnnestus” sattuda alumisele korrusele, süüa arvatavasti ei saagi.

Tundsin ennast nagu Hispaania ulmeõuduka “Platvorm” tegelane, kes sattus vertikaalse vangla alumisele korrusele.

Platvorm liigub ülevalt alla, seega suurem valik on vangidel, kes sattusid ülemistele korrustele. Pildi allikas: IMDB.COM.

Tuleb mainida, et toitu on tegelikult piisavalt kõikide vangide jaoks. Kahe minuti piirang oli loodud selleks, et kõik vangid võtaksid ainult nendele ettenähtud osa. Alumised korrused aga siiski pidevalt nälgivad, sest ülemised korrused üritavad kahe minuti jooksul süüa võimalikult palju. Nad ei hooli kaasvangidest, vaid üritavad endale suurema tüki haarata.

“Platvorm” on terav kapitalistliku ühiskonna kriitika. Film on väga sünge – leidub stseene jõhkrast vägivallast, enesevigastamisest ja kannibalismist. Huvitav aga on see, et pandeemia andis filmile justkui uue tähenduse. Kuigi reaalsus pole nii dramaatiline nagu film, tekib väga palju küsimusi. Kuidas käitub inimene kriisiolukorras? Kui palju meie ühiskond sarnaneb selle vertikaalse vanglaga? Vastuseid nendele küsimustele on keeruline anda, kuid on selge: kriis paneb proovile meie empaatiavõimet ja kriisiolukorras käituvad inimesed väga erinevalt.

Protestid: sotsiaalmeedias, tänaval ja isegi poes

Esimene kriisi laine oli meie jaoks erakordne nähtus. Inimesed ei osanud piirangutele kuidagi reageerida, protestijaid oli vähem. Vandenõuteoreetikud alles mõtlesid, kuidas nad koroonakriisi suhtuvad ning kes ja milleks selle välja mõtles. Suvel, kui kriis taandus, arvati, et võib edasi muutusteta elada ja pole põhjust muretseda. Selline suhtumine tõi meile teise kriisi laine.

Teise kriisi laine ajal tundsin, et ühiskond jagunes kaheks osaks – need, kes usuvad, et viirus on ohtlik, ja need, kes mitte. Vaidlused toimusid sotsiaalmeedias, bussis, poes ja igal pool, kus olid mõlema rühma esindajad.

Vastuseid nendele küsimustele on keeruline anda, kuid on selge: kriis paneb proovile meie empaatiavõimet ja kriisiolukorras käituvad inimesed väga erinevalt.

Suvel, kui kriis taandus, arvati, et võib edasi muutusteta elada ja pole põhjust muretseda, kuid selline suhtumine tõi meile teise kriisi laine. Foto autor: Moses Lee, allikas: Unsplash.

Turvamees või teenindaja pole süüdi, et poes peab maski kandma

Teenindajana puutusin kokku väga erineva suhtumisega klientidega: nii nendega, kes maskikohustust väga tõsiselt võtsid kui ka nendega, kes käitusid mu vastu agressiivselt. Viimaseid oli vähem, kuid nemad jäid paremini meelde.

Ma siiralt imetlen neid eesliini töötajaid, kes suudavad selliseid olukordi mitte südamesse võtta ning rahulikuks jääda.

Poodi külastades oli mul vahepeal tunne, et mõned inimesed alles pandeemia ajal avastasid, et meil on põhiseadus ja pidasid vajalikuks seda igal pool tsiteerida. Mina aga ei saa siiamaani aru sellest, kuidas üks kangatükk näo ees võiks tekitada nii tugevat agressiooni, ning sellest, miks see agressioon on suunatud inimestele, kes lihtsalt teevad enda tööd.

Ma siiralt imetlen neid eesliini töötajaid, kes suudavad selliseid olukordi mitte südamesse võtta ning rahulikuks jääda. Kõik paraku ei suuda ja sellest tulevadki need juhtumid, kus minnakse üle piiri. See on inimlik. Provokatsioon ja kiusamine aga mitte.

Pandeemia lumepalliefekt

“Platvormi” tegelastel polnud võimalik omavahel läbi rääkida ja regulatsioone luua. Võib-olla sellepärast see film ongi nii traagiline. Inimesed nägid väga harva, kellele nad teevad liiga. Tegelased üritasid ellu jääda, kõik eraldi ja igaüks omamoodi.

Meie saame ellu jääda üheskoos. Saame kommunikeerida ja üksteist (praegu küll enamasti ekraani vahendusel) näha. Naabrid, sõbrad, sugulased, korterikaaslased ja kolleegid on need inimesed, kelle elu me piiranguid eirates võime ohtu seada. Meil on õigused, kuid on ka kohustused.

Eestis pole arvatavasti ühtegi inimest, kelle elu pandeemia pole mõjutanud. Me kõik tahame, et kriis saaks läbi. Nakatumise numbrid langevad ja võib-olla varsti on põhjust rõõmustada, sest kriisi teine laine jäi selja taha. Ainult aeg näitab, kuivõrd kriis on meie ühiskonna muutunud ning kas oleme sellest kriisist midagi õppinud nii enda kui ka teiste kohta.