ARVAMUS | Kas korrakaitsjad ei väärigi teiste eesliinitöötajatega võrdset kiitust ja aupaistet?

08.04.2021, Tallinn. Koroonapiirangute vastane meeleavaldus Toompeal. Foto: Madis Veltman / Postimees / Scanpix

31. märtsil toimus Tallinnas Toompeal aktsioon „Seisame Eestimaa taas vabaks“. Esialgu rahulikuks meeleavalduseks ristitud aktsioonist kujunes nädal hiljem tõeline meediafiasko, kui kümned end Eesti Vabariigi kodanikeks nimetanud indiviidid ühtäkki korrakaitsjate vastu pöördusid ning meediaväljaanded intsidentidest videoid levitades klikiuputuse käes vaid indu juurde said.

Kus peitub tõde?

Küllap kujunes nii igal meeleavaldajal, korrakaitsjal, meediatarbijal kui ka igal inimesel, kes juhtus aprillikuus vähegi vabariigis toimuvaga kursis olema, olukorrast erimoodi arvamus. Abipolitseiniku, ajakirjandustudengi ja koroonapiirangutest tüdinenud noore inimesena kuulun ilmselt veerandivõrra igasse kategooriasse. Nähes vormikaamera salvestusi, suheldes meeleavaldajatega ja sirvides igapäevaselt uudisteportaale võin öelda, et puhast tõde leida või kedagi plakatite või kollase vesti tõttu maatasa teha oleks meelevaldne.

Vast on siililegi selge, et vabariigis kehtestatud piiranguid trotsivate protestijate uskumusi ning väärtuseid on raske muuta ning miks peakski seda tegema üks, kõigest oma tööülesandeid täitev korrakaitsja.

Abipolitseinike kogu asutaja Rasmus Lahtvee tõdes hiljaaegu Eesti Päevalehe arvamusloos, et meeleavaldajate põhisõnumis kostus vaid tükike Eesti Vabariigi põhiseadusest, jättes välja võrdse kaaluga õiguse tervise ja elu kaitsele, mille nimel iga politseiametnik vande on andnud. Viiruse leviku tõkestamine oli vaid osa korrakaitsjate prioriteetidest, mille nimel Toompeal tunde veedeti.

Ka korrakaitsjad igatsevad vabadust

26. aprillil terendas Eesti rahvale lootusekiir, kui piiranguid õues sportimisele, treenimisele ja huviharidusele leevendati. Alates 3. maist avanesid kaubanduskeskused ning anti luba üle pika aja toitlustusasutuste väliterrassidel einestada. Ometi jääb nii mul abipolitseinikuna kui ka küllap minu kolleegidel Politsei- ja piirivalveametis õhku küsimus, kuidas saame me üheskoos (nii põhitööna kui ka vabatahtlikuna tegutsedes) ka edaspidi kaitsta rahvast, kes äkitselt meie vastu pööras. Olime ju kõik samas paadis. Ka korrakaitsjatel on pered, hobid ja tüdimustunne vaid töö ja kodu vahel käimisest, kuid Toompeal töökohustusi täites oli helkurvesti kandmine ja iga meeleavaldaja ning kõrvaltvaataja turvalisuse tagamine äkitselt see, mis rahva keema ajas.

Muidugi ei saa siinkohal üldistada - oli ka neid, kes politseitööd hindasid. Vahva seigana meenub, kui Toompeal oli arvamust avaldamas vanem naisterahvas, kes alarmsõidukeid veega õnnistas ning head soovid teele saatis.

Kas korrakaitsja polegi eesliinitöötaja?

Siiski jääb õhku küsimus – kuidas sai üks nimesilti rinnal kandev politseiametnik rahvast kaitsta, kui Toompeale jõudes pildistati tema nime ning saadeti teele ebatsensuursete ja alusetute süüdistustega täidetud vihakirjad. Ometi kiidame me taevani teisi eesliinitöötajaid: arste, õdesid, kiirabitöötajaid. Siinkohal on oluline märkida, et piirangute vastu protestinute jaoks on saabunud võit, kuid korrakaitsjate töömaht sellevõrra ei vähene. Tahe inimelusid päästa, turvalisust tagada ja võimalikke ohte ennetada on vankumatu isegi siis, kui murdosa riigi kodanikke esimesel võimalusel süüdistava näpu vesti poole suunab.

Maikuu vältel plaanib valitsus piiranguid veelgi lõdvendada, kuid avalikus siseruumis liikumisele jääb kehtima 2+2 reegel ning maskikandmise kohustus. Siinkohal jõuan ivani, mida pea iga tervemõistuslik kodanik võiks mõista. Austagem ennast ning veelgi olulisem, austagem neid, kes teevad oma tööd just Sinu nimel, kallis lugeja, et Sul oleks turvaline liikuda ja oma kodumaal elada. Ole kriitiline meediatarbija ning luba vastava väljaõppe saanud korrakaitsjatel teha ka tulevikus oma tööd. Milleks vaielda maski kandmise või 2+2 reegli nõuete täitmise üle, kui need on kehtestatud Sinu heaolu ja terviseprobleemide ennetamise eesmärgil?

Kõrgeima võimu esindaja ehk rahva tahe on saavutatud. Piirangute kaotamine on vaid nädalate küsimus, kuid patrulli-, piirkonna-, noorsoo- ja abipolitseinike töömaht jääb samaks. Ühtse meeskonnana püüame ka peale Toompea sündmusi (ehk isegi veelgi enam) panustada iga kodaniku turvalisusesse ning teenida tagasi ebaausalt kaotatud usaldus.