ARVAMUS: Igasuguste aitajate usaldusväärsus kannatab järjest rohkem

Nõrgematele abikäe andmine on inimlik. Allikas: pressfoto/Freepik

Abivajajate toetamine on inimlik ja eetiline. Kui aga inimeste heatahtlikkust kasutatakse ära, et endale au ja kuulsust saada, siis toetajate usaldusväärsus hääbub ning abivajajad jäävad aina keerulisemasse olukorda.

Hiljutine Slava Ukraini ja Johanna-Maria Lehtme annetuste skandaal ei ole ilmselt kedagi külmaks jätnud. Kuna mängus on 1,5 miljonit eurot ning väga paljude eestlaste (ja ka ukrainlaste!) usaldus, siis see ei saa olla järjekordne uudis, mis jääb soiku. Juba on annetusi koguvad organisatsioonid kaotamas inimeste usku. Aina rohkem on inimesi, kes nõuavad suuremat läbipaistvust või tahavad abivajajaid isiklikult aidata.

Lehtme juhtum pole esimene ega ka ilmselt viimane annetuste skandaal. Kohe järgmise juhtumina tuleb meelde telesaate „Kodutunne“ produtsendi Kristi Loigo ostetud luksuslik eramaja produktsioonifirma alt. Põhimõtteliselt oli telesaate annetused kaduma läinud ja Loigo oli ostnud endale kalli maja ettevõtte alt, kuhu kogunesid annetused.

Kahtlused tekivad ka kõige lahkematele annetajatele – kuhu mu raha läheb, mis sellest saab, miks keegi minu südamlikust teost kasu saab? Aina rohkem vajavad mittetulundusühingud ja annetusi korjavad ettevõtted läbipaistvust, et annetajad saaksid kindlad olla, kuhu nende raha tõeliselt suundus. Seda saavutada on ilmselt keeruline, kui avalikuse ette tuleb aina rohkem skandaale.

Ka Lehtme tahab olla läbipaistev, kuid asjaolu, et ta pidevalt väidab meediale erinevaid fakte, kahandab inimeste usaldusväärsust. Näiteks Postimees arutas oma artiklis, et siiani pole teada, kui palju arveid ja raha on läinud äripartneritele Ukrainast, sest pidevalt väidab Lehtme midagi erinevat.

Teisest küljest on kuskil võib-olla mingisugused inimesed, kellel on abivajajate aitamisest kõrini saanud. Märtsi lõpus lahvatas rahvusvaheline mini-skandaal, kui väljaanne Politico kirjutas, et Eesti toetab Ukrainat aegunud relvaabiga ja küsib Euroopast raha endale uute ostmiseks. Tegemist oli diplomaatide kuulujutuga.

Kaitseväe ülemjuhataja Martin Herem ja peaminister Kaja Kallas ütlesid mõned tunnid hiljem peale artikli ilmumist, et keegi tahab kiusata ja olla pahatahtlik ning kogu toetamine on korraldatud vastavalt reeglitele.

Kuna Eesti on olnud kõige suurem Ukraina toetaja, siis kellelegi selline kuulsus ilmselt ei sobinud ja pani korraks Eesti maine Euroopas kõigutama. Suurim-toetaja-kuulsus on imetlemis- ning austusväärne, mille peale mõni võibki minna kadedusest lillaks, põhjustada teistele kannatusi ja aidata kaasa usaldusväärsuse vähenemisele.

Johanna-Maria Lehtme aasta inimese tiitel võis samamoodi kellegi kadedaks ajada. Muidugi ei saa kahtlast rahakäitlemist õigustada ning kellegi kadedus hoopis aitaski uurimist kiiremini alustada.

Vahel ka tundub, et klassikalised kuriteod on jäänud ajale jalgu ja peab leidma uusi viise, kuidas endale au, raha ja kuulsust saada. Siinkohal tuleb ära märkida, et keegi eelnevalt mainitud inimestest ei ole kurjategija, mõned on vaid kahtlusalused. Kui uurimised lõpetatakse, siis saab teha lõplikke järeldusi, kuid praeguste tõendite põhjal tundub, et annetuste korjamisega võib iga üks rikkaks ja/või kuulsaks saada. Tuleb ainult õige süsteem püsti panna, inimeste usaldus (taas)võita ja raha hakkab tiksuma!

Autor: Stiine Reintam