Arvamus: Halb pole alati halb

Pilt on illustratiivne. Photo by Yannis Papanastasopoulos on Unsplash

Eelmisel nädalavahetusel toimus taas kauaoodatud Eurovisooni finaal. Mina nagu miljonid inimesed üle Euroopa otsustasin seda vaadata, kuid mulle jäi silma üks häiriv asi: miks olid laulud nii igavad?

Selle aasta Eurovisiooni vaadates jäi mulje, et umbes kolmandik laule oli naised sätendavates trikoodes laulmas girlpower-ist, kolmandik oli ilusad kurvad poisid ballaade laulmas ning ainult kolmandik oli päriselt huvitavad ning silmapaistvad laulud. Samas ei saa ma ka öelda, et see oleks esmakordne olukord, vaid pigem pikaaegne protsess, kus Eurovisioon on muutunud iga aastaga aina rohkem lihtsalt raadio-popi võistluseks.

Ma ei ütle, et raadio-popil midagi iseenesest viga oleks, aga Eurovisioon võiks olla ju midagi erilisemat. Isegi oma loomise hetkel oli Eurovisiooni eesmärk ühendada sõjast räsitud Euroopat, mitte olla lihtsalt keskmine lauluvõistlus. Kuigi teisest maailmasõjast on üle 75 aasta möödas, on Euroopa endiselt lõhenenud ning seetõttu pole Eurovisioon oma tähtsust ja rolli kaotanud.

Need samad poplaulud, nagu sellel aastal Kreeka või Albaania näiteks, võivad küll muusikaliselt olla “paremad” kui camp laulud nagu Leedu, kuid meelde need ei jää ja erilist emotsiooni ei paku. Selle aasta finaalis oli 26 laulu, aga päriselt meelelahutuslikud ja meeldejäävad lood saab kahe käe sõrmedel üles lugeda. Ma arvan, et kui enamike inimeste käest küsida, mis nende jaoks seostub Eurovisiooniga, siis oleks see midagi ekstsentrilist, mitte ühetaolised poplaulud. Muidugi on ka võimalik, et kui kõik laulud oleks nagu Island näiteks, siis oleks ka see omamoodi igav, kuid ma arvan, et see oleks siiski parem olukord kui praegu.

Eriti praegusel pandeemia ajal, kus inimestel olekski vaja rohkem meelelahutust kui ennast liigselt tõsiselt võtvat popi. Ma ei saaks ennast nimetada eriliseks Eurovisiooni fänniks, aga isegi mina ootan igal aastal seda, sest see on lõbus ja pakub oma absurdsusega head väljapääsu tavaelu muredest.

Teiste riikide osalejate üle naermine on oluline osa Eurovisiooni võlust enamikele inimestele. Keskpäraste poplaulude üle pole eriti nalja võimalik aga teha, sest neil pole mingeid nurki, mille üle nalja teha ja irvitada. Samas muusikaliselt “halbade” laulude üle, nagu Saksamaa sellel aastal, aga on vähemalt võimalik nalja teha.

Seetõttu valiksin ma alati absurdse ja naljaka laulu viimseni lihvitud aga halli massi kaduva laulu üle. Siit ka loo pealkiri: halb pole alati halb.