ARVAMUS | Jörgen Sinka: Eesti teatri odüsseia

Baleriinid valgusvihus. Foto: Andreea Alexandru / AP / Scanpix

Lõppemas on teine kevad, mida on saatnud koroonaviiruse levikut tõkestavad piirangud. Kuigi elu on taas normaliseerumas, pole lõdvendused teatrini veel jõudnud ning võimalus teatris käia on siiani haruldus. Seda silmas pidades on kurb tõdeda, et alles teise piiranguteperioodi lõpuks on teatri loomeskeenele pärale jõudnud, milliseid võimalusi pakub praegune aeg teatri tegemiseks ning, veel tähtsam, mida ta teatraalidelt nõuab.

On kõnekas, et mõlemal koroonakevadel on hoolimata suurest teatritegemise innust sündinud läbikukkumised voogteatrikategoorias, kuigi seni on voogteater olnud Maarjamaal peaaegu et piiranguteaja teatri sünonüüm. Olgugi, et möödalaskmistel on mitmeid põhjuseid, ühendab neid üks fundamentaalne viga, mida tabamata ei ole võimalik head voogteatrit teha – nii nagu töötavad erinevalt filmi- ja teatrinäitlejad (ning sageli võivad ühe meistrid teises põruda), nii on ka traditsiooniline teater ning voogteater kaks täiesti erinevat meediumit. Seetõttu ei ole võimalik tõsta head teatrilavastust arvutisse uut konteksti läbi lavastamata ning eeldada, et lavastuse kvaliteet ei kannata. Kui traditsioonilise lavastuse puhul on vaja sisuliselt ära põhjendada kõik laval nähtu, alustades lavakujundusest ja lõpetades lavastuslike otsustega, siis kui lava on inimese ekraanil, siis nõuab ka see põhjendust ja lavastustervikuga sidumist. Senine Eesti voogteatrikogemus seda pakkunud ei ole.

Okkalise kadalipu algus

Kerides aega umbes aasta jagu tagasi sündis 11 Eesti teatri ja e⁻lektroni koostöös aktsioon „Eesti teatri päästmine“, mida iseloomustab hästi selle järelkajana valminud Jaak Alliku arvustuse pealkiri „Parem, kui poleks seda näinud…“. Aktsiooni saatsid tehnilised probleemid nagu korduv pildi hangumine ja halvasti ajastatud ümberlülitused ülekandepaikade vahel. Paraku pääsesid tehniliste viperuste vahelt esile ka sisulised puudujäägid, mis ei teinud au ühelegi osalisele: tekste loeti maha, esitustest jäid kõlama tarbetud labasused ja puudus kunstiline tervik, mistõttu jõudis vaatajateni justkui tõelise kaasaja metafoorina teatraalne kakofoonia.

"Ei ole võimalik tõsta head teatrilavastust arvutisse uut konteksti läbi lavastamata ning eeldada, et lavastuse kvaliteet ei kannata."

Õnneks aitas aasta 2020 kirjeldatud elamuse kiiresti unustada. Kui piirangud lõdvenesid ja teatrid taas hoo sisse said, hakkasid ka kunstiliste meeskondade loomemahlad taas tööle (ehk viljakamaltki kui varem) ning tulemusena valmis mitmeid šedöövreid, üks parem kui teine. Nii oli hoolimata keerulisest kevadest teatriauhindade jagamine taas närvikõdi pakkuv, sest auhinnaväärilisi nominente oli palju – silma paistsid nii Eesti Draamateater „Lehman Brothersi“ ning „Kuritöö ja karistusega“ kui ka Von Krahli teater Lauri Lagle lavastusega „Sa oled täna ilusam kui homme“ ja Juhan Ulfsaki lavastusega „Pigem ei“. Tundus, et kevadine faux pas oli ühekordne eksisamm ning eesti teater on tasemel ka peale selle läbikukkunud päästmisüritust.

Läbimata õppetundide paine

Paraku oli vaja vaid uusi piiranguid, et teater taas oma sihilt eksiks. Kui varem ilmnes, et ka kuid ilma teatrita olemine ei õigusta lavastuslikult läbi mõtlemata ja tehnilist praaki täis aktsiooni esitamist, siis nüüd jõuti lavastuse „Anne lahkub Annelinnast“ veebis esitamisega verstapostini, kus halvad tehnilised otsused tõmbasid heale kunstilisele sisule vee peale.

Kui „Anne lahkub Annelinnast“ 2020. aastal esietendus, oli vastukaja sellele positiivne – kiideti lavastuse mitmetahulisust, nüansirohket probleemikäsitlust ja värskust, mis tõid lavastusele järgnenud teatriauhindade jagamisel ka eriauhinna. Kui tänavu kevadel uute piirangute tõttu teatrid publikule taas suleti, siis otsustati üheks õhtuks „Anne lahkub Annelinnast“ ühte Annelinna korterisse ümber kolida ja etendada lavastust veebi vahendusel ülesvõetuna 360-kraadise kaameraga. Tulemus oli seni palju kiita saanud autorilavastuse hale vari. Selgus, et isegi kui lavastus on sisu poolest kvaliteetne ja kõrgel tasemel, siis kui esitada seda halva kvaliteediga videopildi kaudu, sundides vaatajat oma nutiseadmes ka operaatoritööd tegema, kaob vaataja fookus ja sügava teatrielamuse asemel jäävad etendust meenutama näitlejate ja vaataja juhitud kaamerasilma vaheline kassi-hiire mäng.

"Halvad tehnilised otsused tõmbasid heale kunstilisele sisule vee peale"

Kui võrrelda kahte veebiteatri etendust, siis nende ebaõnnestumise põhjused on erinevad, aga tuum sama – kui lavastus etendub väljaspool traditsioonilist teatrisaali, siis tuleb see lavastuslikult ära põhjendada ja tagada, et vaatajani jõuaks tõrgeteta teatrietendus. Nagu on kaks koroonakevadet näidanud, siis emma-kumma kriteeriumi vastu eksimine toob kaasa kiire languse lavastuse kvaliteedis. Õnneks lubab saabuv suvi hoida lootust, et kaks tõelist veebiteatri prohmakat jäävad kolmandata ja Eesti teatrikogukond on teadvustanud, mida on edukaks piiranguteaja lavastuseks vaja.

Mis valesti, see uuesti

Kui nii „Eesti teatri päästmise“ kui ka „Anne lahkub Annelinnast“ veebiversiooni prohmakate näol jooksis muidu innovatiivne Tartu Uus Teater (TUT) lati alt tugevalt läbi, siis 2021. aasta 6. mail esietendunud „Kõigi piirangute lõpuga“ näitab TUT, et eelmistest eksisammudest on õpitud ja nende pinnalt on loodud Eesti teatrisõbra vääriline lavastus, mis on iga kriteeriumi järgi õnnestumine. „Kõigi piirangute lõpp“ arvestab väga hästi konteksti, millele vihjab pealkirigi. Valitsevaid olusid arvestades valiti lavastuse vormiks drive-in teater, mis on Eestis seninägematu. Lisaks lasti sellega lahti mõttemallist, et piiranguteaja teater on voogteater. Drive-in teatrivorm on heas kooskõlas lavastuse temaatikaga – mida teha siis, kui piiranguid enam ei ole – ning on Nero Urke tegelast ümbritseva ainelise ja mõttelise kupli teisendus publikus. Lavastuse heli edastamine raadio kaudu, samuti tulnukakostüümides teenindajad, annavad atmosfäärile müstilisust juurde ning nii on sündinud lavastus, mis on tõepoolest kõigi piirangute lõpp teatritegemises – enam pole võimalik öelda, et ekstreemsel ajal ei saagi sama head teatrit teha kui tavaliselt. Saab küll ja „Kõigi piirangute lõpp“ on selle hea näide.

Viimase nädala soojad ilmad suunavad mõtted vägisi teatrisuve peale ning on lootust, et piirangute lõdvenedes hakkavad nii traditsioonilised suvetükid kui ka teatrisaalid taas publikut nägema. Huvitavaid projekte on mitmeid, alustades mõne nädala pärast etenduva „Läbi linna: Karlova“ rännaklavastusega Tartu tänavatel ja lõpetades Peipsiveerel mängitava „Serafima ja Bogdaniga“. Tavapärases suvises teatriootuses on ehk enim põhjust rõõmu tunda, et olgu teatrimajad kinni või lahti võib teatrist oodata kõrget kunstilist taset ja keerulised olud ei ole vabandus halvaks lavastuseks, vaid võimalus uueks hingamiseks.