REISIKIRI: Õige Itaalia pitsa püsib taldrikult tõstes näppude vahel sirge

Neid ridu kirjutades laman juba Itaalia lõunalinnas Salernos hotellitoa tugitoolis, kõht ääreni

täis kontsasaapakujulise riigi kurikuulsat rahvuskööki. Just mõnikümmend minutit tagasi

saabusin vist ühelt parimalt pitsarestorani kogemuselt – õhtustasin puupüsti täis õiges

Itaalia pererestoranis-pizzerias.

Nagu Itaalias tavaks, söövad siin kohalikud õhtust üpriski hilja. Kuivõrd mina olen Eestis

harjunud õhtusöögiga alustama kusagil kella 6-7 ajal, siis siin sel ajal restorani saabudes

vaatavad sulle vastu kas kinnised uksed või tühi saal. Seega, juba natuke teades kohalikku

restoranikultuuri, kannatasin tühja kõhtu ja asusin söögikoha poole teele alles kella 20 ajal.

Restoranis lauda istudes ei tervitanud meid mitte mitmeleheküljeline menüü nagu Eesti

söögikohtades leida võib, vaid väike, A5-suurune paber, millele oli kiire ja raskestiloetava

käekirjaga kirjutatud täna menüüs olevad söögid – puntarelle salat stracciatella juustuga

eelroaks, neli erinevat pitsat ning magusaks klassikaline tiramisu. Kuna söögiseltskond oli

neljaliikmeline, otsustasime võtta menüüst proovida kõiki kuut varianti.

Erinevalt Eesti restoranidest, on Itaalias söögikohtade tempo tunduvalt aeglasem. Siinne

lõunamaakultuur soosib palju pikemat ja sotsiaalsemat väljaskäiku. Inimesed ei tule välja

sööma mitte ainult seetõttu, et kõht on tühi, vaid et tuttavatega maha istuda ja tundide viisi

rääkida ning koos olla.

Seda ilmestab kõige paremini ooteaeg. Itaalias tuleks kohalike lemmikuid söögikohti väisates

varuda roogade ootamiseks tubli tund aega. Asi ei ole selles, et köök ei jõua sinu lauaga

tegeleda – vastupidi, nad toovad kõigepealt lauda joogid, annavad natuke aega, et niisama

vestelda ja alles siis tulevad söögid. Ausalt öeldes on selline söömisrituaal lausa tore ja

värskendav. Eestis on kõigil kogu aeg kiire, aga Itaalias võtavad kohalikud restoranis

kokkusaamist südamest, söök kui kehakinnitus on suhtlemise kõrval teisejärguline.

Enne, kui söögid lauda toodi, tõi kelner neli pisikest taldrikut. Igal taldrikul oli väike

maitsmisamps sellest, mis meid ees ootab. Ehk igast saabuvast roast tehti nii-öelda test-

amps, mis valmistab sööjaid ja maitseid ette. Sellist lähenemist pole ma Eestis näinud, aga

minu poolt sai see kindlad plusspunktid. Võib-olla ka seetõttu, et need ampsud olid ääretult

maitsvad ja panid päris roogi veelgi rohkem ootama.

Umbes tunnike peale restorani saabumist jõudsid toidud lauda. Enne söömaasumist tuli

meie valitud pizzeria peakokk isiklikult laua juurde ja selgitas, mida roogade puhul kindlasti

tähele panna. See on Itaalia pererestoranide puhul üpriski tavaline, et laudkonna heaolu

eest ei vastuta mitte vaid kelner, vaid kogu maja ning külastajaid käib tervitamas ka peakokk

ise.

Peakokk selgitas pisut iga pitsa maitsekoosluste kohta. Tasub märkida, et Lõuna-Itaalia

piirkondadele on omane paksema ja kõrgema äärega Neapolitan pitsad. Seevastu Põhja-

Itaalias süüakse õhukese äärega pitsasid.

Kui peakokk mõistis, et tegu on ikkagi lauatäis turistidega, manitses ta juba etteruttavalt, et

keegi ei paluks enda pitsat lahti lõigata. Kui soovid Itaalias köögilt pitsa lahtilõikamist, võib

see nende sõnutsi kokkasid solvata, sest lõikamine rikub pitsa algse välimuse.

Samuti lisas kokk, et “õige Itaalia pitsa püsib näppude vahel sirge”. See tähendab, et söömist alustades ei vaju kolmnurkse pitsalõigu tipp alla, vaid püsib taldrikult tõstes kindlalt otse. Kokk oli oma väites nõnda kindel, lubades, et kui kellelgi meist peaks pitsa ots alla vajuma, siis võib selle kööki tagasi saata – ju siis pole tegu õige Itaalia roaga.

Tuleb tunnistada, et kõik pitsa otsad püsisid raudselt sirged. Proovisime kõik, aga otsad ei

vajunud kuhugi. Seega saab rahulolevalt väita, et olime turistidena suutnud siiski valida

einestamiseks õige ja kohaliku köögi väärilise koha.

Õhtu lõpetas klassikaline mascarpone toorjuustu magustoit tiramisu. Pererestoranides on

tihti tavaks pakkuda külastajatele ka majalimoncellot. Limoncello on sidruniliköör, mis üsna

tihti on traditsioonilise Itaalia õhtusöögi lõpetuseks.

Pakuti majalimoncellot meilegi. Kuivõrd polnud meie reisiseltskond eriti alkoholilembeline,

just kartes, et ees ootab kange ja kibe liköör, siis tegelikkuses on itaallaste kohalik liköör

palju lahjem. Maitstes natuke pakutud majalimoncellot, oli tunda värske sidruni kerget

maitset. Muidu ma likööre ja kanget alkoholi eriti ei eelista, kuid selle pererestorani

majalimoncello sobis suure õhtusöögi lõpetuseks küll.

Autor: Karmen Kikas