INTERVJUU: „Maakas” Kirke: Panime kõik säästud mängu, et olla naabrist paremad

Vaadates praegu tele-ekraanidel olevat „Naabrist parema” saadet, võib jääda mulje, et õnn soosib vaid üht naabriperet. Küll teistel näpud veritsevad, küll valitseb mingisugune salapärane ebaõiglus - tundub, et saates „maakatena” tuntud Kirke ja Ander Talu suudavad kõik halva selja taha jätta.

Kirke ja Ander Talu oma maja ees, mis ei ole veel uhkeid renoveerimistöid näinud. Maja kõrvale läheks ka nende suveköök. Foto: Üllar Tobreluts

Igas episoodis tunnustatakse kõige tublimat paari kollase rosetiga. Siiani on Kirke ja Ander pea igas episoodis napsanud kollase endale. Alles nüüd, kus finaal terendab, on ka teised naabrid kollaseid rosette pälvimas ning pingerida on muutumas häguseks.

Saatesse minemist oli küll varem koos arutatud, ent lõpliku otsuse tegi Kirke. Vestlesin temaga lähemalt saates osalemisest.

Millest tekkis mõte minna „Naabrist parema” saatesse?

Ma olen saadet mitu, mitu, mitu aastat varem jälginud ja olin idee algataja - saatsin ankeedi ära.

Ander ikka teadis, et saatsid?

(Raputab vaikselt pead)

Ma hakkasin juba suvel jälgima „Naabrist parema” Instagrami, et näha, millal kandideerimine tuleb. Ja siis see tuligi. Ander ütles, et „meil ei ole aega sellise asja jaoks” ja tegelikult ei olnudki, aga lõpuks kui tuli taotluste voor, täitsin lihtsalt ankeedi ja saatsin ära.

Kas teil suhtes on ka nii, et kui sa otsustad midagi, siis Ander teeb ka nii või pigem mitte?

See täiesti sõltub olukorrast. Mõningate asjadega on Ander oma peas visiooni valmis mõelnud ja kui mul ei ole paremat ideed, millega tema oma üle trumbata, siis jääb tema visioon peale. Samamoodi, kui minul on mingisugune plaan. Näiteks elasime umbes aasta aega Austraalias. Sinna minekuga olin lõpuks mina see, kes viisad ära tellis.

Paljude asjadega on nii, et alustamine on raske, aga tuleb lihtsalt esimene samm ära teha. Keegi peab olema käivitaja, aga see täiesti sõltub olukorrast. Ei ole kindlasti nii, et nüüd Ander ütleb ja mina teen või

vastupidi. Meil on ikkagi täielik kompromiss.

Kusjuures saatest jääb ka selline mulje, et Ander ütleb ja ma olen hästi vaikne, aga ma lihtsalt ei räägi väga palju kaamera ees.

Suveköögiga algust tehtud. Foto: Kirke Talu

Vaatajal võib jääda mulje, et Ander teabki ehitustöödest rohkem ja seepärast…

Varasemalt, kui oleme ehitanud, olemegi lihtsalt tegelenud oma tugevustega. Näiteks kui läheb seinavärvi või sisustuse valikuks, tõstab Ander käed üles ja ütleb „sorry, ma ei tee”. Samamoodi on mingite töödega, mida mina ei oska ja seepärast ei tee neid. Mu meelest see tekitab mõttetuid pingeid omavahel, kui me hakkame tegema asju, milles me ei tunne end kindlalt.

Koostöötamine seal saates võib tunduda jah, et mul on seal hästi palju passimist, eriti alguses. Aga tegelikult see sotsiaalmeedia haldamine on ka omaette töö. Teinekord istungi päevade kaupa lihtsalt telefonis ja teen mingisuguseid postitusi ette.

Kõikidel paaridel on oma kontod sotsiaalmeedias, kus jagatakse töid ja tegemisi. Kõrvaltvaatajana võib tunduda, et niisama postitate, aga tegelikult see on strateegiline?

Kui me tulime Austraaliast ja ostsime Anderiga esimese korteri, mida renoveerima hakkasime, siis hakkasin üpris suvalt postitama Instagrami, et näe, teeme sellist asja. See hakkas inimestele meeldima, mõtlesin, et endal ka tore vaadata ja tegin Instagramis erinevad highlightid, kus saab hõlpsasti tehtud tööle tagasi vaadata. Esialgu see tuli iseenesest, aga nüüd saate ajal on see lausa hädavajalik.

Räägime veel kandideerimisprotsessist. Kui sa saatsid avalduse ära, mis siis edasi sai?

Esialgu jäime ootele. Ma olin päris põnevil, tegin esialgse kavandi ära. Juba taotlusvoorus pidime kirjeldama, mis me teeme. Mul ei olnud mõtteski, et teeks midagi muud kui suvekööki. Ander ütles küll, et see on suur töö…

Pärast kutsuti meid castingule. Rääkisime seal, et olime varem ostnud kortereid, mis olid kehvas seisukorras ja olime neid renoveerinud.

Üürimiseks ostetud korteri köök. Kolmas päev renoveerimist. Foto: Ander Talu

Saade algas Tallinna Lauluväljakult. Kuidas te sinna jõudsite?

Meil paluti oma autodega kohale tulla laulukaare taha, aga autodest väljuda ei tohtinud. Tahtsin väga WCsse minna, seega veidi naljakas seis (naerab).

Lõpuks pandi meile silmaklapid ette ja juhatati laulukaare ette, kus olid konteinerid. Seal nägime esmakordselt teisi naabreid. Suureks üllatuseks seisis Anderi kõrval meie ammune tuttav Erkki, kellega Ander oli varemgi korvpallis võistelnud ja kellega mina olin laagris koos käinud.

Kui palju te ise filmisite ja kui palju oli kaamerameeskond platsil?

Ehitamisperiood kestis kokku umbes kolm kuud ja laupäeviti olid meil võttepäevad. Mõnel päeval käisid kaameramehed kohal, aga ikkagi enamus materjali pidime ise filmima.

Oli veider ka ise filmida?

Noh… mulle see vlogimine vist ei istu jah. Järjepidevalt ei hakkaks enam tootma nii, tunnen end kirjalikult tugevamalt kui sõnaliselt. Samas inimestele meeldib, kui oma näo ja häälega räägitakse, nii et vahepeal peab sellist asja tegema.

Teie ehitis on teiste omadest suurem. Miks võtsite nii suure eesmärgi suveköögi näol?

Ma tegelikult arvasin, et keegi teine tuleb ka sellise erakordse projektiga, mida ei ole varem tehtud. See oli ainuke mõte ka. Kavandit tehes ei tulnud kordagi seda mõtet, et peaks kaks konteinerit kuidagi

Peaaegu valmis suveköök. Foto: Tarmo Talu

kokku panema, vaid ikka kaks tükki eraldi ja katus peale.

Kusjuures, telekast tundub see suurem. Mai algul oli saate fännipäev ja inimesed ütlesid ka, et pisike. Me ei ehita mingisugust Kadrioru lossi ikkagi.

Milliseid raskusi on saade tekitanud?

Stressitase oli hästi kõrge. Ei olnud aega puhata, ei olnud aega ka muude tegevuste jaoks. Päris kõike ei saanud visata nurka, kuigi peatasime nii palju kui võimalik. Stressitase läks mingil hetkel ikka natuke üle maksimumi.

Me Anderiga ei ole saate ajal kordagi tülli läinud, üldse tülitseme vähe, aga saate ajal saime aru, et meie varasem ehitamine on palju rahulikum olnud - varem ei olnud ajasurvet, saates oli.

Millised on teil suhted teiste naabritega?

Kõigiga saame läbi. Sellist asja ei ole, et kellegagi ei räägiks või ei teretaks, aga loomulikult on tunda pinget. Kes arvab, et on kellestki paremini teinud, kes arvab, et ei olnud väärt seda kriitikat, mida talle anti.

Vahepeal olid mingisugused nähvamised naabritega, keegi ütles midagi strateegiliselt, et läheksid närvi, aga sellest tuli lihtsalt aru saada. Lõppude lõpuks on see ju mäng ja kõik on võidu peal väljas.

Positiivsemal noordil, milliseid rõõme on saade toonud?

Oleme Väike-Maarjast pärit ja lahe on näha, kui suur on see kogukond ja kui paljud inimesed meile kaasa elavad. Lisaks võõrad inimesed, keda me ei teagi.

Ma ei tunne paljusid inimesi, kes minuga ühendust võtavad ja kes mulle personaalselt kirjutavad, aga võtan vastan kõigile alati. Veel ei ole nii palju tagasisidet, mida ei jaksaks ära hallata.

Kas mõningane tuntus on teid Anderiga kuidagi mõjutanud ka?

Ei ole pereliikmetelt kuulnud, et mingit muutust oleks märgata, aga kuna elame maal, siis valin küll kellaaega, millal poodi minna. Ütleme, kella nelja-viie paiku on ikkagi väga palju tuttavaid inimesi, kes isegi võib-olla ei ole tuttavad, aga kes tunnevad näiteks meie vanemaid ja jäävad vaatama.

Mitte, et see oleks midagi halba, nii tavaline ja loomulik asi tegelikult, aga lihtsalt kuidagi kui võimalik, siis veidi jälgin seda, millal lähen. Tegelikult peaksin just ütlema inimestele, et vaadake ja hääletage, saade käib, aga mingid inimlikud blokid tekivad ikkagi.

Saade on peagi läbi saamas. Mis on teie edasised plaanid?

Me ikka väga loodame võita. Kahjuks oleme väga palju oma sääste pannud Tallinnas elamise alla ja sinna sõitmisele, seega meie põhilootus on ikkagi fännidel, kuna võit tuleb hääletustega.

Võit oleks väga magus, kuna saaksime seal mingis mõttes omaette elu alustada. Hetkel oleme küll kortereid ostnud, mida välja üürida, aga elan ikka oma vanemate juures. Samas toas, kus olin nii algkooli, põhikooli kui ka gümnaasiumi.

Aga kui ei võida, mis siis ette võtate?

Tulevikuplaanid on meil sellised, et üürikortereid võiks rohkem olla. Tänu nendele oleme saanud saates osaleda ilma tööl käimata, need toovad meile piisavalt palju sisse.

Kõige rohkem kardan, et kõrvaltvaataja vaatab, et “ah neil juba on korterid”, aga tegelikult sellist päris oma kodu ei ole ikka veel. Oleme küll ostnud maja endale, aga see ei ole veel elamiskõlblik. Kunagi renoveerime seda ka, aga enne tahaks veel kortereid juurde soetada ja neid välja üürida.

Valmis suveköögi ees. Foto: Kalev Lilleorg