Olümpiamängude-eri: inimvõimed nihutavad jätkuvalt olümpianorme
- kristinlass
- May 28, 2021
- 3 min read
„Tokyo 2021” on uus „Tokyo 2020”. Kas selline olümpiatsüklit murdev kombinatsioon, mis spordirahva püha üritust sel korral saadab, üldse toimub, ei ole päris täpselt teada. Seni kuni vastupidist väita ei saa, lähtume faktist, et olümpiatuli Tokyos 23. juulil ikkagi süttib.
Kuidas pääseda olümpiale?
Tavainimese jaoks on kõige kindlam minna ise publikusse ja nii suurest sündmusest vahetult osa saada. Sel korral see muidugi läbi ei lähe. Kui sa ei ole just delegatsioonijuht, treener või füsioterapeut, siis Tokyosse asja ei ole. Loomulikult sõidavad Tokyosse ka olümpianormi täitnud sportlased. Näiteks kergejõustiklased saavad olümpianorme täita veel kuni 29. juunini.
Kuigi olümpiamängudel on aja jooksul olnud erinevaid funktsioone, nii poliitilisi, tehnoloogilisi kui ka majanduslikke, siis eelkõige on tegemist ikkagi sportlaste tippkohtumisega. Kõik me teame, et selleks tuleb pikki aastaid treenida, sest igaüks otse tänavalt olümpiaareenile võistlema ei pääse.
Inimvõimete piirid
Viimasel kümnel aastal, ja tegelikult juba kauemgi, on erinevate piiride nihkumine ja nihutamine seotud peaasjalikult sellega, et varsti asendavad arvutid, tehisintellekt ja robotid inimest ükskõik, kus aga vaja. Kui tulla siiski nendest kõrgustest veel hetkeks alla ja lähtuda inimeste füüsilise võimekuse piiridest, siis üks selline spordiala, kus inimvõimete piiride nihkumist kõige paremini märgata võib on kergejõustik.
Kas sellel, et tänapäeval keegi mõõdulindiga 90-meetrist odakaart mõõtma ei tule ja stopperiga raja ääres ei seisa, on seost aina kõrgemaks küündivate olümpia normatiividega?
Kergejõustikus on kõik väga loogiline, kes ikka jookseb kõige kiiremini, hüppab kõige kaugemale või viskab kõige kaugemale, see ongi võitja. Seejuures arengut või taandarengut numbrid juba ei varja. Kivisse raiutud ei ole ka olümpianormid, mis samuti ajaga kaasas peavad püsima.
Kuidas on kergejõustiku normatiivid 21. sajandil muutunud?
Jalgpalli kõrval spordimaailma kuningannaks tituleeritud kergejõustik on küll aegade jooksul veidi muutunud, kuid oma austusväärse positsiooni spordimaailmas sellest hoolimata säilitanud. Näiteks on muutunud kõrgushüppe tehnika, teivashüppe teivaste tehnoloogia on läinud paremaks, sportlaste naelikud samuti.
Täna peavad mehed olümpiale pääsemiseks läbima 100 meetrit 0,35 sekundit kiiremini kui 20 aasta eest. Maratonijooksus tuleb olla lausa peaaegu 9 minutit kiirem. Hüpata tuleb 27 sentimeetrit kaugemale kaugushüppes, 8 sentimeetrit kõrgemale kõrgushüppes ja 35 sentimeetrit kõrgemale teivashüppes. Ketast peab heitma 4 meetrit ja oda viskama 7,5 meetrit rohkem.
Meeste olümpianormid kergejõustikus 2000 – 2020. Vahemikus 2000 – 2012 on arvesse võetud olümpiale pääsemiseks seatud miinimumi ehk B-normi. Allikas: Track & Field News, Eesti kergejõustikuliit Koostas: Kristin Lass
Naised peavad olümpiale pääsemiseks läbima sada meetrit 0,45 sekundit kiiremini kui 2000. aastal. Lausa uskumatuna näivad numbrid maratonijooksus, kus 20 aastaga on norm muutunud 15,5 minutit. Lisaks tuleb hüpata kaugushüppes 32 sentimeetrit kaugemale, kõrgushüppes 8 sentimeetrit kõrgemale ja teivashüppes 0,5 meetrit kõrgemale. Ketast tuleb heita 5,5 ja oda 7 meetrit enam. Seitsmevõistluses tuleb täna koguda 670 punkti rohkem kui 2000. aastal.
Naiste olümpianormid kergejõustikus 2000 – 2020. Vahemikus 2000 – 2012 on arvesse võetud olümpiale pääsemiseks seatud miinimumi ehk B-norme. Allikas: Track & Field News, Eesti kergejõustikuliit Koostas: Kristin Lass
Kõige ulatuslikumad muutused on toimunud nii meeste kui ka naiste maratonijooksu ja mitmevõistluse normatiividega. Loogiline on, et maratonijooksus on aega, mida kärpida kordades rohkem kui 100 meetri jooksus, ning kümnevõistluses on kümme korda rohkem võimalusi inimvõimete piiride nihutamiseks.
Eestlasi defineeriv kümnevõistlus
Eestlaste jaoks on kümnevõistlus olnud alati ala, mida jälgitakse, sest eestlased on kümnevõistluses edukad olnud juba esimese Eesti Vabariigi ajast. Pärast Erki Noole 2000. aasta olümpiavõitu kümnevõistluses algas Eesti kümnevõistluses uus peatükk.
Spordisõprade jaoks ei ole see mingi üllatus, et ka tänasel päeval on Eesti kümnevõistluse seis parem kui iial varem. Ainuüksi praegusel hetkel on Eestis kaheksa maailmatasemel tegevkümnevõistlejat. Sarnaselt Eesti kümnevõistlejate heale tasemele on ka kümnevõistluse olümpianorm (kümne ala kogusumma) harukordselt kõrgeks kerkinud.
Kümnevõistluse olümpia normatiivide muutumine 2000 – 2020. Allikas: Track & Field News, Eesti kergejõustikuliit Koostas: Kristin Lass
Eesti rekordist sageli olümpiapiletiks ei piisa
Kergejõustikus on olümpiaprogrammis 24 spordiala meestele, 24 spordiala naistele, sealhulgas teatejooksud. Seega jagatakse välja 48 medalikomplekti.
Eesti meeste kergejõustiku rekordid on olümpianormidest kõrgemad kaheksal alal. Meeste puhul on olümpial läbilöömiseks sobivad eelkõige heitealad, maraton ja mõistagi kümnevõistlus.
Eesti rekordid (mehed) võrdluses Tokyo 2020 olümpianormidega. Allikas: Eesti kergejõustikuliit Koostas: Kristin Lass
Eesti naiste kergejõustiku rekordite seis võrdluses Tokyo olümpia normatiividega on tagasihoidlikum. Vaid viiel alal ületab rekord normi. Naiste pääsul olümpiale tasuks vaadata hüppealade ja maratonijooksu poole.
Eesti rekordid (naised) võrdluses Tokyo 2020 olümpianormidega. Allikas: Eesti kergejõustikuliit Koostas: Kristin Lass
Kuidas siis ikkagi olümpiale pääseda?
Ka sportlaste seisukohast on normid teinud vahepeal kõvasti treeninguid ja nende püüdmine muutub üha keerukamaks. Viimasel kahel olümpial ei ole enam olnud ka B-normi täitmise võimalust. Seevastu on aga võimalik koguda reitingupunkte, et täita ära kohad, mis normitäitjatest üle on jäänud.
Olümpiamängudel sünnib maailmarekordeid haruharva. Tõsiasi on aga see, et suurtel tiitlivõistlustel nagu olümpiamängud, on tulemusest olulisemad koht, medal ja emotsioon.
Коментарі