Toidukohtade interaktiivsed tellimissüsteemid valmistavad meelehärmi vanemaealistele klientidele

Kohapealsed toidu tellimissüsteemid, näiteks QR-koodid laudadel või puutetundlikud iseteeninduskioskid eeldavad tehnoloogia kasutamist ka eakamatelt külastajatelt, kellel võib esineda sellega raskusi.

Elmari raadiosaates “Ärka, kaunis maa!” rääkis saatejuht Maire Aunaste kogemusest ühe Tartus asuva restoraniga. Toidukohas oli võimalik menüüd näha ainult QR-koodi abil. Pärast söömist luges Aunaste internetist, et selline süsteem on üsna tavapärane, kuid tema arvates on kelner ja menüü veel tavalisemad. Aunaste sõnul ei pea nutitelefon kogu aeg käepärast olema, mistõttu tekkis küsimus, et kas teatud vanusest inimesed jäävad siis söömata.

Aunaste arvates varuvad inimesed välja sööma minekuks aega, kuid menüü ja suhtluse kadumisel pole sel enam mõtet. “Menüü on kõige huvitavam raamat,” lausus Aunaste. Kuna uudne süsteem oli kasutusel Itaalia restoranis, siis pidas ta ka seda vastuoluliseks, sest itaallased on väga aktiivsed suhtlejad. Aunaste sõnul on tore, et tehnoloogia areneb, kuid selline areng sobib pigem kiirtoidukohta, kui rahulikku Tartu linna restorani. Lisaks nendib Aunaste, et 20-aastane kelner ei peaks oletama, et 70-aastane klient mõistab kohe uudset süsteemi.

Tartus asuvas innovaatilises Itaalia restoranis Pompei näeb lõunamenüüd ainult QR-koodiga. Kelner Heiko sõnul kasutavad nad sellist süsteemi, kuna lõunamenüü muutub iga päev ja trükitav menüü kulutab liiga palju paberit. Heiko arvates küsivad kliendid harva menüü lugemisega abi. Kui külastaja hätta jääb, siis näitab teenindaja talle menüüd tahvelarvutist.

Tartu Vapiano vahetusevanem Gerli Konsap ütles, et neil on lisaks QR-koodidele ja iseteeninduskioskitele võimalik tellida ka kassast, kus on olemas paberkujul menüüd, kuid neid kasutatavad külastajad pigem harva ja sularahamaksete puhul. Põhilisteks kasutajateks on välismaalased või vanemad inimesed, kellele Konsapi sõnul on ekraanilt tellimine ikkagi võõras.

Vanemaealiste uurija Tiina Tambaum mõistab, et inimestel, kes ei puutu tihti tehnikaga kokku, pole ka vastavaid oskusi. Ta ei näe viga tehnoloogia kiires arengus, vaid üldises arusaamas, et inimesed peavad süsteeme kohe oskama. Samuti ei pea ta seda ainult vanemate inimeste probleemiks. Tambaum leiab, et vaja on luua vabatahtlik toimiv kogukonna süsteem, kuhu saab mure korral regulaarselt pöörduda, sest senised lahendused, näiteks täienduskoolitused ja iseseisvalt õppimine, ei toimi.

Karmel Ader