ARVAMUS: Ligipääsetava kommunikatsiooni puudus rusub vähemusgruppe

Täieliku nägemis- ja kuulmisvõimega inimesele võib tunduda, et teenuseid ja meediat tarbides on võimalik kogu vajalik informatsioon hõlpsasti kätte saada. Kui samale teabele soovivad ligi pääseda aga vaegkuuljad ja -nägijad, muutub olukord sekunditega nukraks. On täiesti ennekuulmatu, et suurem osa ettevõtteid ei ole oma kommunikatsiooni 2023. aastaks kõikidele ühiskonnagruppidele ligipääsetavaks muutnud.

Puudega inimeste osakaal kogu Eesti rahvastikust on ligikaudu kümme protsenti. Tegu ei ole suure protsendiga, kuid sellest hoolimata on kõikidel ühiskonnagruppidel õigus võrdsetel tingimustel informatsioonile ligi pääseda. Vähemusgruppi kuulumise tagajärg ei saa olla halvem elukvaliteet, mida ligipääsetavuse puudumine soosib. Infoväljast välja jäämisel võetakse inimeselt võimalus elada täisväärtuslikku elu ja võimalus osaleda ühiskonnaelus täisväärtusliku liikmena. Tegu on Eesti ettevõtete tegemata tööga ning suutmatusega oma kliendirühma vajadusi kaardistada.

Ettevõtted teavad enamik juhtudel, kui vanad nende kliendid on, mis soost ning kus nad elavad. Täiesti kaardistamata ala on aga puuded. Arusaadav – puuetega inimeste osakaal on väike, aga nad on sama olulised. Nad loovad ettevõttele väärtust, nendega arvestamine aitab parandada ettevõtte kuvandit ja saada rohkem kliente. Kui kasutegureid ettevõttele endale on aga nii palju, siis miks ligipääsetavaid lahendusi ei looda? Ühelt poolt on tegu teadmatusega. Puuetega inimeste vajadustest ei ole alati kõva häälega teada antud, mistõttu ei suuda ettevõtted hoomata ligipääsetavuse olulisust. Teisalt takistab taolisi arendusi finantsiline seis, sest tehnoloogiliselt ligipääsetavate lahenduste väljatöötamine võib tunduda kui nišš ning seeläbi ka kui mõttetu raha kulutamine. Kas tegu on vabanduste otsimisega, on igaühe enda hinnata.

Ligipääsetava sisu loomist ei pea alustama keeruliste IT-arendustega, vaid esimesi samme saab teha läbi väikeste muudatuste, mis üldjuhul midagi ei maksa. Taskuringhäälinguid salvestades on võimalik kõige olulisemad punktid ja teemaarendused kirjalikus vormis esitada, et kuulmispuudega inimene seda tarbida saaks ning subtiitrite lisamine videotele ei muuta seda tarbitavaks mitte ainult vaegkuuljatele, vaid ka kõigile neile, kes avalikus kohas ilma helita videoid vaatavad. Infograafikuid postitades saab andmed lisaks pildile ka tekstiliselt kirja panna, et juba olemasolevad tehnoloogiad selle nägemispuudega inimesele ette saaks lugeda.

Ligipääsetavuse probleem vajab kiireid lahendusi, et kõik ühiskonnagrupid peavad informatsiooni võrdselt kätte saama. Suurte ettevõtete kommunikatsioonispetsialistidel on võimalik võtta initsiatiivi ning hakata ligipääsetavat sisu tootma, sest sellega ollakse eeskujuks teistele. Ligipääsetava kommunikatsiooni tegemine ei aita ainult vaegkuuljaid ja -nägijaid, vaid tervet ühiskonda.